Täna olen tänulik

Vaatasin hommikul seda videoülekannet, kus Christopher Sebastian ja Joshua Katcher räägivad uuest olulisest raamatust „Fashion Animals“, mis ootab ilmumiseks meie kõigi toetust Indiegogos. Christopher Sebastian on juba ammu üks mu lemmikinimesi. Pooltel tema loengutel käies olen pisaraid tagasi hoidnud, sest ta räägib alati väga emotsionaalselt ja puudutab südames just õigeid servakesi. Tema artiklid ja väljaütlemised on aga ääretult julged ja kohati väljakutsuvad ning panevad sügavalt järele mõtlema ja asjadele uue nurga alt vaatama. Joshua Katcher on samuti üks kohutavalt armas, südamlik ja inspireeriv inimene, kes teeb olulist tööd moetööstuse õiglasemaks muutmiseks. Vaatasin seda videot ja tundsin, et olen nüüd nendesse mõlemasse natukene armunud. Mis sest, et nad on geid, ma pole selles osas valiv – kui sa oled mind kunagi oma mõtete ja ideedega inspireerinud, siis on üsna tõenäoline, et mingil eluperioodil on mul olnud sinu suhtes väike crush (nagu inglise keeles öeldakse) sõltumata su soost, välimusest või muudest teguritest. 😉 Ühesõnaga, soovitan seda raamatut toetada, sest see tõotab tulla imeilus. Ja vajalik on selline moetööstuse tagamaid lahkav raamat nii ehk naa.

fa

Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Christopher ja Joshua tuletasid mulle lihtsalt meelde, kui tänulik ma olen inimeste ja inimeseks olemise üle. Kui palju on maailmas huvitavaid ja häid inimesi! Kui huvitav on olla inimene! Kui palju head ja olulist me oleme võimelised korda saatma. Ma keskendun siin blogis ju enamasti kurbadele ja julmadele asjadele, mida inimkonnana maailmas korda saadame. See on väga oluline, et neist asjadest räägitakse. Loomade ja teiste rõhutute nimel ei saa ma vaiki olla. Aga vahel kipun unustama, et kõige selle negatiivse keskel on nii palju positiivset, nii palju põnevat, nii palju südamlikku ja head. Nii palju inimesi, kelle igapäevased tillukesed panused puistavad õigluseseemneid üle kogu maailma.

Ma ei räägi siin sellest, et inimesed või inimeseks olemine tähendab kuidagi ülimuslikkust teiste olendite ees. Need ei ole kiidusõnad selle eest, et oleme kuidagi erandlikud ja seetõttu võime oma suva järgi teistega teha, mida aga soovime. Ei, mitte seda, mitte üldse seda. Viimasel ajal olen ennast lihtsalt leidnud mõtetelt, et kui olulised on igaühe suured ja väiksed lood ning kui vajalikud on igaühe mõtted. Pisikesed mõtted, mis põrkuvad inimeselt inimesele ja paisuvad iga põrgatusega üha tänuväärsemaks. Suured mõtted, mis on võimelised lendama tähtedeni ja tagasi ning tooma sealt kaasa hingematvaid ja elumuutvaid tegusid.

Kogemusnõustamise raames palus nõustaja mul hiljuti mõelda selle peale, milles olen hea või osav. Eesmärk oli endas need positiivsed omadused üles leida ja ennast natukene kiita, et süstida ka oma mõtetesse rohkem positiivsust. Mul oli seda ääretult keeruline teha. Iseenda tunnustamine on mulle kuidagi võõras. Tundliku inimesena on see minu jaoks emotsionaalselt raske. Suured emotsioonid lihtsalt on minu jaoks elu aeg olnud rasked, vahet pole, kas positiivsed või negatiivsed. Teine asi on see, et mu töö iseloom, ehk loomade õiguste eest seismine, ei näe ette mingisugust enesekiitust. Minu asi on rõhumise vastu olla ja rõhutute eest seista ning panna teisi loomade peale mõtlema, mitte ennast kuidagi selle tegevuse eest tunnustada või esile tõsta. Selline tähelepanu pole üldse oluline. Ka selle blogi paneksin ma päevapealt kinni, kui ühiskonnas oleks rohkem sõnavõtte veganluse eetika teemadel ja loomaõiguste teemadel. Aga hetkel veel pole, seega pole ka minu töö veel lõppenud.

Veetsin selle pooltunnikese ebamugavalt enda sisse vaadates ja endast positiivset välja pressides, saades aru, et midagi on siin viltu. Kui ma pean oluliseks, ja ma tõesti pean seda oluliseks, teistele tunnustuse ja tänu jagamist, siis ei tohiks ma ka ennast tegelikult unustada. Ei tohiks karta ka enda peale heade sõnadega mõelda. Olengi püüdnud seda teha. Kuid selle tulemus on ootamatult hoopis positiivne silmade avanemine teiste inimeste suhtes. Ja piiritu tänutunne teiste eest. Olen tänulik kõikide inimeste üle, keda on mul au olnud päriselus või sotsiaalmeedias kohata, kelle looming on köitnud mu meeli, kelle mõtted on pingutanud mindki arutlema, kelle abi on tulnud alati õigel ajal, kelle sõprus on toonud meelerahu, kelle kriitika on aidanud näha mündi teist külge, kelle huumorimeel ja krutskid on toonud naeratuse näole. Olen tänulik ka kõigi üle, keda ma veel ei tunne või kunagi tundma ei saa. Te olete kõik olulised ja vajalikud. Täna armastan teid kõiki. Kas Sind, pisut kiuslikku internetitrolli, kes sa just postitasid mõne artikli alla kurja kommentaari. Ka Sina oled oluline.

rBVaG1be4KiATgNJAAD88DCAboo596

Jälgi blogi Facebookis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s