Täna tutvustan teile üht meest, kelle peale mõtlemine paneb mu südame kiiremini tuksuma. Ei, ma ei räägi teile oma elu armastusest. Räägin hoopis ühest vaprast, julgest, südamlikust ja õiglasest inimesest, kes astus rõhutute kaitseks välja siis, kui keegi teine seda veel ei teinud, kes märkas ebaõiglust selles, mida teised pidasid normiks, kes julges olla erinev ajal, mil erinevused võisid kaasa tuua karmid tagajärjed. Täna räägin teile mehest nimega Benjamin Lay.
Benjamin Lay elas aastatel 1681-1759, aga tema vaated olid niivõrd revolutsioonilised, et isegi tänapäeval mõjuvad need kohati uudsetena. Ta on tuntuks saanud kui tulihingeline ja häälekas orjusevastane võitleja. Ta oli üks esimesi, kes avalikult ja kartmatult hakkas oma kogukonnas orjapidamist kritiseerima. Ta pidas sel teemal linnatänavatel loenguid, tegeles tänapäeva mõistes direct actioni ja guerillaga ning kirjutas orjapidamise vastase raamatu. Benjamin nõudis orjade vabastamist, selle asemel, et pelgalt parandada orjade heaolu, nagu mõned tema kaasaegsed soovitasid. Orjapidamine oli tema silmis ebamoraalne ning kuritegelik, mida pelgalt orjade parem kohtlemine ei oleks muutnud.
Kui tagantjärele vaadates tunduvad tema vaated meile loomulike ja õiglastena, siis tuleks meeles pidada, et omal ajal olid tema mõtted enamusele inimestele võõrad. Nagu kirjeldab ka autor Marcus Redicer Lay eluloole pühendatud raamatus: „Benjamin kirjutas oma raamatu ajal, kui orjapidamine näis paljudele inimestele üle maailma sama loomulik ja muutumatu kui päike, kuu ja tähed taevas.“ Teda peeti imelikus ja peast segaseks. Teda naeruvääristati ja mõnitati ning pagendati korduvalt oma kogukonnast. Kuid see ei heidutanud teda sugugi, sest ta oli lähedalt näinud seda julmust, mida orjapidamine endast kujutab. Ta teadis, et tema väikesed ebamugavused ja kannatused ei tähenda orjade kannatuste kõrval mitte midagi.
Benjamin Lay elulugu lugedes tuli nii mõndagi tuttavat ette ja sai tõmmata paralleele tänapäeval loomade õiguste eest võitlemisel. Aeg on muutunud, ohvrid, kelle eest võideldakse, on teised, aga inimeste suhtumine on ikka samasugune. Kas ei peeta loomade ekspluateerimist meil praegu sama loomulikuks ja muutmatuks kui päike, kuu ja tähed taevas? Ja teate, mis? Benjamin oskas neid paralleele tõmmata juba tol ajal. Kujutage vaid, tänapäeval ei saa suur osa inimestest aru, et loomade kasutamine ja tapmine on problemaatiline, aga Benjamin mõistis seda juba 18. sajandil ja võttis ka selle vastu midagi ette.
Ta oli taimetoitlane (peaaegu vegan). Ta käis jala, sest keeldus hobuseid ekspluateerimast. Ta ei kandnud villaseid rõivaid, et lambaid mitte ära kasutada. Kuid lisaks sellele vältis ta ka puuvillaseid rõivaid, sest need tulid tavaliselt orjatööjõu hinnaga. Ta õmbles endale hoopis ise linasest riideid. Orjatööjõu tõttu vältis ta näiteks ka suhkru tarbimist ning kasvatas toitu endale peamiselt ise. Ta hindas tagasihoidlikke eluviise ja kritiseeris ületarbimist. Ta tegeles pidevalt eneseharimisega ja luges palju raamatuid. Ahjaa, ta ei pooldanud ka surmanuhtlust ning arvas, et naised on meestega võrdsed.
Lisaks kõigele oli ta kääbus. Mitte, et see viimane asja oli oleks nii oluline, aga see näitab, et vaatamata teistsugusele välimusele, mis tol ajal oli kindlasti juba niikuinii naeruvääristamise allikaks, ei takistanud see teda rõhutute eest võitlemast ja oma vaadete eest seismast.
Ja seda kõike 18. sajandil, kui inimõigused olid alles lapsekingades, orjandus lokkas ja loomade õigustest polnud üldse keegi kuulnud. See on aeg, kus ei olnud taimsest toidust lookas poode, alternatiivseid tooteid loomsele, infot veganluse, loomaõigusluse või keskkonnahoiu kohta jne. Ja meie siin nutame oma väikeste ebamugavuste pärast, kui igas poes pole saada taimset juustu?! Võrreldes Benjamini ajaga, pole meil mitte mingeid vabandusi, miks me ei saaks olla veganid ja võidelda looma- ja inimõiguste eest 21. sajandil!
Sellist imetlusväärset julgust oma vaadete ees seista ja teiste elu ning väärikuse eest võidelda, nagu Benjamin seda tegi, kohtab harva. Hea inspiratsiooniallikas ja vajalik raputus meile kõigile.
Kui soovid Benjamin Lay eluga lähemalt tutvuda, siis loe Marcus Redikeri raamatut “The Fearless Benjamin Lay. The Quaker Dwarf Who Became the First Revolutionary Abolitionist”.
Vegani päevaraamat 