Kui ma muus osas ettevõtetega oma blogis pigem koostööd ei tee, osalt seetõttu, et Inglismaal elades on keeruline mingeid Eesti tooteid proovida ja teiselt seetõttu, et mu blogil on lihtsalt teistsugune suunitlus ja ma ei tahaks, et sellest saaks reklaami edastamise kanal, siis raamatuid olen küll nõus igal ajal lugema ja arvustama. Seega olin õnnelik, kui Gorilla saatis mulle lugemiseks hiljuti ilmunud raamatu “Kuulikindlad lapsed – tagage oma lapsele haigusteta elu”.

Raamatu autor on dr Joel Fuhrman, kes töötab USA-s perearstina. Vastupidiselt paljudele teistele arstidele, kes iga väiksemagi probleemi puhul kirjutavad esimese asjana patsientidele ravimeid välja, on Fuhrman spetsialiseerunud haiguste ennetamisele ja ka tagasipööramisele tervisliku toitumise kaudu. Eesti keeles on tema raamatutest tõlgitud veel “Süüa, et elada” ja “Lõpetage dieedid, elage tervislikult”.

Nagu pealkirjast võib järeldada, keskendub “Kuulikindlad lapsed” just laste tervisele. Raamatus antakse põhjalik ülevaade sellest, kuidas lapseea toitumine mõjutab meie tervist ka täiskasvanuna. Prognoosid on ausalt öeldes hirmutavad, eriti tänapäeval, mil nii laste kui ka täiskasvanute menüüd on suuresti kaldu loomse toidu ja rämpstoidu poole. Ja kuigi Fuhrman tutvustab eelkõige USA konteksti, pole ka eestlaste toitumisharjumused selles osas rõõmustavad. Näiteks selgus eelmisel aastal välja tulnud Eesti rahvastiku toitumise uuringust, et endiselt süüakse liiga vähe köögi- ja puuvilju. See-eest tarbitake aga hoolega piimatooteid, liha ja mune. Igasuguseid küpsiseid ja saiakesi (67 g päevas), maiustusi ja magusaineid (36g) ja suhkrujooke (128 g) tarbiti keskmiselt päevas rohkem kui tervist kaitsvaid kaunvilju (8g) ja pähkleid-seemneid (6g). Sellise toitumise juures pole imestada, et ohtlikud terviseprobleemid (südame- ja veresoonkonnahaigused, II grupi diabeet, mitmed vähivormid jpm) meid varem või hiljem kimbutama hakkavad.

Fuhrman rõhutab, et mitmete krooniliste haiguste tekkimisele pannakse valede toitumisvalikutega tegelikult algus juba lapseeas. Ta kirjutab põhjalikult sellest, kuidas loomsed rasvad ja transrasvad mõjutavad meie südame tervist; kuidas soolaga liialdamisest saavad alguse vererõhuprobleemid; kuidas halvad toiduvalikud tekitavad lastel tähelepanuhäireid; kuidas piim on kõike muud kui tervisetoit. Samuti hoiatab Fuhram antibiootikumide ja teiste ravimite ületarbimise mõjude eest. Hämmastav oli lugeda lastest, kellele on profülaktikaks määratud aastas kümneid mittevajalikke antibiootikumide kuure. Mulle tundub, et selles osas on Eesti olukord siiski parem ja meie arstid ikka nii kergekäeliselt antibiootikume ei määra. Fuhrman ei eita, et aeg-ajalt võivad ravimid siiski olla vajalikud ja tunnistab, et perearstina määrab ikkagi ka ise neid patsientidele. Kuid peamiselt saavad tema patsiendid nõu ja abi oma toitumise ja elustiili muutmiseks, et seeläbi juba varakult ennetada krooniliste haiguste teket.

Üks olulisemaid lauseid selles raamatus tundub olevat: “Asi ei ole selles, et suhkur, ja muud magusad asjad ning valge jahu, juust ja või on kahjulikud, vaid probleemi põhjustab ka see, mida me ei söö.” Kui vaadata kasvõi eestlaste menüüs loomse toidu ja rämpstoidu osakaalu, siis probleem ongi selles, et sinna ei mahu enam äragi tervislik taimne toit. Sellest ei juhtu midagi, kui aeg-ajalt on menüüs ka vähemtervislikud asjad, probleem tekib siis, kui tervist toetavad toidud on jäetud kõrvalrolli.

Milline on aga Fuhrmani silmis tervislik toit? Loomulikult igasugune taimne toit, mida pole liigse töötlemisega rikutud: köögiviljad, puuviljad ja marjad, kaunviljad, pähklid ja seemned. Raamatu teises pooles ta annabki nõu, kuidas ja milliseid toite oma laste menüüsse lisada ja mida vältida. Lisaks jagab ta soovitusi, kuidas panna lapsed tervislikke valikuid austama ja peamiselt taimseid toite sööma (vihje, sundimine pole lahendus). Raamatu lõpust leiab näidismenüü ja rohkelt retsepte.

Kui nüüd keegi sõnapaari “taimne toit” peale ära hirmus ja arvas, et see raamat pole talle, siis tegelikult Fuhrman ei ütle, et tervislik menüü peab tingimata ainult taimne olema. Pigem ta rõhutab, et taimedel peab olema menüüs lihtsalt kõige suurem osakaal. Aga mõningate retseptide seas kasutab ta ise nt kana. (Minu kui eetilise vegani jaoks on see muidugi problemaatiline ja kanade jaoks on see ka ääretult problemaatiline.) Kuigi veganid saavad samuti sellest raamatust kindlasti uusi teadmisi, nõuandeid ja retsepte, tundub mulle, et see on pigem suunatud just tavalistele segatoitlastest peredele, et nende teadmistepagasit suurendada ja toitumisvalikuid parandada.

Raamat on lihtsas ja lugejasõbralikus keeles, palju on küll teaduslikku infot, aga see on tehtud lugejale mõistetavaks. Info on põnev ja igav ei hakka seda lugedes kohe kindlasti. Häirisid väiksed tähed, mis tundlike silmade jaoks teeb lugemise kohati keeruliseks. Mõne koha peal jäid silma kummalised tõlkevasted, mida oleks saanud ilmselt vältida, kui mõni toitumisekspert oleks raamatu enne ilmumist läbi lugenud. Näiteks sõna mineral oli tõlgitud mineraaliks, aga eestikeelne vaste on siiski mineraalaine, mineraal on teine asi. Essential amino acids oli tõlgitud hädavajalikud aminohapped, aga toitumisteaduses on siiski kasutusel termin asendamatud aminohapped. Mõningaid selliseid näiteid oli veel. Silma jäid ka mõned liigsed ja puuduolevad tühikud. Samuti kadusid raamatu lõpupoole mingiks ajaks ära leheküljenumbrid.

Soovitan raamatut kindlasti lugeda, aga jääda kohati loetu suhtes siiski kriitiliseks. Minu enda jaoks tekitavad pisut skepsist sellised liiga suured ja positiivsed terviselubadused. Imeravimeid ega imedieete pole maailmas siiski olemas ja ma arvan, et on oluline meeles pidada, et me võime teha kõike õigesti, aga ikkagi jääda haigeks. Samas, selles pole kahtlustki, et taimne või peaaegu taimne toitumine on tervise mõttes üks parimaid valikuid. Ka selles pole kahtlust, et keskmise eestlase menüü on kõike muud kui tervislik ja vajab väga suuri muudatusi. “Kuulikindlad lapsed” aitab kindlasti peredel teha paremaid valikuid. Tervislik taimne toitumine on tagatis, et oleme vähemalt omalt poolt teinud kõik, et haigusi ennetada.

Loe ka artiklit “Vegan saab lapse?”

Jälgi blogi Facebookis