Otsides juba kolmandast poest tulemusteta taaskord mõnda pakendivaba puu- ja köögivilja, pean alla andes panema korvi järjekordsed plastpakendis toiduained. Vaadates internetis eetiliselt toodetud rõivaste hindu, mis maksavad kolmandiku paljude eestlaste kuupalgast, nendin kahetsusega, et minu poolt jääb õigel teel olev väikefirma kahjuks siiski toetamata …

Mäletan, kui üritasin mõni aasta tagasi leida kätepesuseepi, mis oleks loomsevaba, mahetoorainest ega sisaldaks ka palmiõli. Läks vist üle kahe tunni, et see kusagilt netiavarustest üles leida. Kas see, et ma kahe tunni möödudes ostsin endale võimalikult eetilise seebi, tegi mind paremaks inimeseks? Kas see aitas maailma muuta paremaks?

Ma olen vegan, ma ei raiska toitu, võimaluse korral ostan köögivilju turult kohalike talunike käest. Mul ei ole autot, tavaliselt liigun jala, pikemaid vahemaad sõidan jalgrattaga. Elan väikses energiasäästlikus korteris. Kannan kasutatud riideid. Hindan minimalismi, ma ei veeda oma aega osteldes kokku asju, mida mul vaja pole. Kilekotte üritan vältida, selle asemel on alati kaasas riidest kott ja võrkkotid puu- ja köögiviljade jaoks. Ma sorteerin prügi. Jne, jne jne. Ometi mulle tundub, et seda kõike jääb väheks. Ja jääbki.

Eelmisel nädalal avaldati 15 000 teadlase ühiskiri, kus hoiatati, et kui senisel viisil jätkame, seisame ökoloogilise katastroofi äärel. Inimkonna tulevik on ohus. Sellest kõigest on räägitud juba aastakümneid. Aga paremuse poole on liikunud vähe. Populatsioon kasvab, keskkonda kahjustav tootmine, tarbimine ja raiskamine üha suurenevad. Tööstus intensiivistub, mille tagajärjel kannatab üha rohkem inimesi ja loomi.

Kes selle eest vastutab? Kelle ülesanne peaks olema garanteerida, et meil on ka mõnekümne aasta pärast kättesaadav puhas vesi, toitainerikas muld, toit, liigirikkad metsad, elamiskõlbulik kliima? Kes vastutab selle eest, et lõppeks haavatavate vähemusgruppide (nii inimeste kui ka loomade) ekspluateerimine? Kes vastutab selle eest, et meil ei sureks iga teine inimene kroonilistesse haigustesse, mida on võimalik tervislike eluviisidega ennetada?

Praegusel hetkel on jäetud vastutus peaasjalikult üksikisikutele. Minu kui tarbija asi on otsida ja nõuda pakendivaba toodet; rõivaid, mille valmistamiseks poleks kasutatud lapstööjõudu; toitu, mis ei tuleks kellegi kannatuste ja elu hinnaga. Üksikisikule pannakse kogu vastutus olla oma valikutes võimalikult eetiline. Üksikisikule näidatakse näpuga, kui tal ei ole võimalik osta mahetoodet või kui ta ei saa käia kolmes poes, et leida üles see üks pakendivaba toode. Peaasjalikult üksikisikud, on need, kes peavad ka teisi harima, infot levitama, tootjaid mõjutama, kauplustele kirjutama, petitsioone koostama.

See kõik on oluline ja vajalik. Meie igaühe panus aitab tõepoolest vähehaaval maailma paremaks muuta. Aga vastutama ei pea ainult mina ja Sina. Vastutama peavad hakkama tootjad ja müüjad, vastutama peab hakkama ka riik. Eetilised valikud ei peaks olema üksikute aktiivsete hoolivate inimeste õlul. Me ei peaks allkirjastama petitsioone selleks, et suurkorporatsioon lõpetaks lapstööjõu kasutamise. Me ei peaks otsima tikutulega taga rõivaid, mille tootmine poleks kahjustanud keskkonda või mille valmistamiseks makstakse töötajatele sandikopikaid. Me ei peaks tegelema prügisukeldumisega, et päästa kaupluste prügikastidest massiliselt raisatud kõlbulikku toitu. Me ei peaks boikottima kauplust, mis müüb puurikanade munasid. Me ei peaks üksikisikutena kümneid aastaid võitlema, et saavutada väikeseid võite. Meil ei ole enam aega väikesteks võitudeks. Ja me ei peaks panema kogu vastutust üksikisikutele, kellel puuduvad tihti teadmised eetilistest tarbimisest, kes on pidevalt suurkorporatsioonide reklaamide mõjuväljas, kellel puuduvad oskused teha tervislikke ja õiglaseid valikuid.

Keskkonna-, inim- ja loomasõbralik tootmine peab olema norm. Austus meid ümbritseva suhtes peab olema elementaarne. Elamisväärne palk ja inimväärsed töötingimused peavad olema normiks. Tervislik toit peab olema lihtsasti kättesaadav kõigile ning tervist kahjustavate toodete tarbimine peab olema võimalikult keeruline. Initsiatiiv ja vastutus peab tulema tootjate endi poolt. See peab tulema ka riigi poolt, kes peab hakkama julgemaid samme astuma meie elukeskkonna ja tervise kaitsmise nimel.

Mis puutub loomade ekspluateerimist, siis veganina ma loomulikult ei poolda seda mitte mingil kujul. Aga veganina ja loomaõiguslasena ei peaks minu ülesanne olema võidelda selle eest, et valu tundvad isikud saaksid elada võimalikult kannatustevaba elu. See peaks samuti olema norm. Ma ei peaks võitlema vabapidamise kanade eest, ma ei peaks võitlema selle eest, et sigadel ei tõmmataks tuimastuseta hambaid välja, ma ei peaks võitlema selle eest, et partidele ei kallataks sunniviisiliselt maksa suurendamiseks toidusegu kurgust alla, ma ei peaks võitlema selle eest, et karu saaks tsirkuse asemel metsas elada. Loomade hea kohtlemine peab olema norm.

Minu asi veganina on võidelda selle eest, et neid ei tapetaks ega kasutataks ära. See mõtteviis, et loomad on vabadust ja elu väärivad isikud, on paljudele jaoks veel võõras. Ja just selle mõtteviisi levitamiseks peaks veganina kuuluma minu aeg ja energia. Mitte selleks, et tundevõimelistele olenditele välja võidelda elementaarseid elutingimusi, mis peaksid olema esimese asjana garanteeritud. Aga praegu oleme jällegi olukorras, kus tootjad ja müüjad ei pea millegi eest vastutama, olukorras, kus ka kõige elementaarsemad sammud on astumata ja ka kõige väiksemate eetiliste muutuste nimel tuleb aastaid võidelda.

Millal hakkavad vastutama need, kelle käes on võim? Millal hakkavad vastutama need, kellel on võimalused suuri muutusi ette võtta? 15 000 teadlast on oma hoiatuse avaldanud. Aeg saab varsti otsa.

Jälgi blogi Facebookis