Südametunnistuse lummuses

Dokumentaalfilm “Kõige viimane siga” (“The Last Pig”) esilinastub Eestis 4. novembril Taimetoidumessil.

Seakasvataja Bobi talus on sigadel tõeliselt õnnelik elu: nad saavad vabalt ringi joosta, mudas mõnuleda, puude vastas ennast kratsida, päikest võtta ja üleüldse igatpidi oma olemist nautida. Kuid nad ei tea, et nende mõnus elu saab peagi otsa, sest inimene, keda nad üle kõige usaldavad ja armastavad, on tegelikult reetur. Bob aga ise teab seda …

2014. aasta kevadel kirjutas Bob Comis vastuolulise artikli „Õnnelikest sigadest saab õnnelik liha?“ (Happy Pigs Make Happy Meat?). „Nad on õnnelikud sead. Nad on võibolla nii õnnelikud kui õnn ise,“ kirjutas ta ja tunnistas, et sigade rõõmus olek on nakatav ning neid nähes läheb ka tal endal meel alati rõõmsaks. Kuid viimase kui ühe tema talu sea elu lõppeb tapamajas. Bob mõistab, et midagi on siin valesti. Artikkel lõppes kahetsusest tulvil sõnadega: „Mind kummitavad need 2000 õnnelikku siga.“ See tekst oli vaid killuke teda juba pikalt vaevanud hingepiinadest, mille tagajärjel ta võttis vastu otsuse hakata taimetoitlaseks ja loobuda sigade kasvatamisest.

BobPig-logo-1030x579
Foto: The Last Pig

Bobi lugu jäi silma filmirežissöör Allison Argole, kes tunnistas, et artikli toon oli tema jaoks niivõrd sügavalt liigutav, et lugemisega lõpule jõudes olid tal pisarad silmas. Peale seda ta teadis, et peab tegema Bobist ja tema sigade toimetamistest filmi. Nii sündiski “Kõige viimane siga” (“The Last Pig”).

„Kõige viimane siga“ on üks parimaid, kui mitte parim dokumentaal, kus vaadeldakse loomade ja inimeste suhted. On keeruline sõnadesse panna, mis tundeid see film tekitab. Filmitegijad kirjeldavad seda ise niimoodi: „„Kõige viimane siga“ on lüüriline meditatsioon sellest, mis tunne on olla tundlik tapmisvõimeline olend.“ Vaataja süda kistakse tuhandeks tükiks ja lapitakse siis jälle kokku. Meid hoitakse ühe mehe südametunnistuse lummuses. Me näeme inimest kogu tema haavatavuses. Me näeme meile sealt vastu peegeldamas kogu inimkonda. Me näeme seal iseennast ja meie vildakaid suhteid loomadega.

See film muudab maailma. Igaüks, kes seda näeb, lahkub kinosaalist parema inimesena. Mitte keegi ei vaata enam sigu endise pilguga. „Peale kümmet aastat tuhandetesse seasilmadesse vaatamist olen hakanud mõistma, et need ei ole iial tühjad. Seal on alati keegi mulle vastu vaatamas. Sead on ääretult keerukad … olendid. Nad ei ole pelgalt loomad. Nad on olendid selle kõige sügavamas tähenduses,“ tõdeb Bob. Ja just selliseid vahvaid, õnnelikke ja kompleksse tundeeluga sigu filmis näebki. Nad on isiksused. Režissöör Allison Argo ei ole loomi kuidagi antropomorfiseerinud. Kaamera on enamuse ajast loomade enda kõrgusel. Neid ei vaadelda ülevalt alla, me näeme sigu justkui nende endi silme läbi. Neid pole idealiseeritud või inimlikustatud. Nad on lihtsalt sead oma sigade asju ajamas. Aga filmi jooksul me mõistame, et selles ongi iva, et nad pole lihtsalt sead. Nad pole ühesugused automatiseeritud üksused, nad pole anonüümne mass ega plastpakendis lihatükid külmkapis.

Ei, karta pole vaja. Midagi koledat ega verist filmis ei näidata. Vastupidi, tegemist on ääretult ilusa ja esteetiliselt kütkestava filmiga, mis haarab vaataja endasse nii visuaalselt kui ka emotsionaalselt. Filmis on vähe teksti, aga seda mõjusamad on need vähesed lausutud sõnad ja need heas mõttes südantlõhestavad kaadrid. Kaamerasilm külastab hetkeks küll ka tapamaja, aga ka seal peidetakse koledus kunstiliste võtete taha. Kuid suurema osa ajast näidatakse meile õnnelike sigade igapäevaelu. Puudu ei jää ka kentsakatest ja koomilistest seikadest. Filmi lõpus ei saagi enam aru, kas pisarad voolavad suurest õnnest või kurbusest. Aga kindel on see, et pisarad hakkavad voolama.

Allison Argo tunnistas ühes intervjuus, et peale viimase sea tapamajja saatmist langes Bob sügavasse depressiooni ning on alles hiljuti vaikselt hakanud sellest välja tulema ning leppima tõsiasjaga, et need tuhanded tapetud hinged jäävad alatiseks ta südametunnistusele ja tagasi ta neid tuua ei saa. Mehe hingemattev kahetsus jääb kummitama ka vaatajat. Kuid Bob ei peaks üksi seda kahetsust kandma. Loomade tapmine on meie kõigi kollektiivne süü. Üks seakasvataja mõistis, et elada saab ka elu võtmata, aga tuhanded teised loomakasvatajad peavad meie isude ja muude soovide nimel endiselt tundlikke olendeid igapäevaselt tapamajja saatma.

Bob Comise lugu aitab mõista, et loomad on elu väärivad olendid. Lase ennast sellel lool inspireerida ja vaata seda unustamatut filmi Taimetoidumessil juba sellel laupäeval kell 13.00.

Artikkel ilmus ajakirja Vegan Taimetoidumessi erinumbris, mida saad lugeda siit. Kõik messi külastajad saavad tasuta endale ka ajakirja paberversiooni.

Jälgi blogi Facebookis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s