Raamatud on vist küll üks mu eluarmastusi. Piisab juba nende nägemisest, et südamesse valguks soojus ja ajus läheks tuluke põlema. Kui mul on raske, olen stressis või kurb, siis lähen raamatupoodi, sest tean, et see aitab mul rahuneda. Ja kui olen rõõmus, aitab väike raamatuost veelgi rõõmsamaks saada.
Ma ei olnud väiksena imelaps, kes oleks kolme või nelja aastaselt juba lugeda osanud, vastupidi, ma ei osanud kooli minnes veel lugeda (tol ajal see polnud ka nõutud nagu tänapäeval) ja algklassides pidin selles osas isegi järelaitamistunde võtma. Aga kui ühel hetkel veerimismäest üle sain, oligi käsi kuradile antud ja armastus lugemise ning raamatute vastu pole tänaseni kustunud. Sellele aitasid muidugi kaasa ka raamatutest tulvil kodu ja lugemishuvilised vanemad.
Raamatuid oli mu lapsepõlvekodus tõesti palju, aga nõukaajal ei olnud see ka mingi erand – raamatud olid ju odavad ja nii palju, kui ma mäletan, oli igas kodus neid riiulite kaupa. Hiljem läksid need kallimaks ja uusi raamatuid jõudis meie perre harvem. Aga seda väärtuslikumad olid kingiks saadud raamatud või need vähesed, mida sain endale ise osta näiteks sünnipäevaks saadud raha eest.
Loomulikult on ka raamatukogud alati mu ellu kuulund, lugejapilet oli lapsena vähemalt kolmes raamatukogus. Isegi kurjad raamatukoguhoidjad pole mind sealt eemale peletanud. Aga kurjad raamatukoguhoidjad võiksid küll olemata olla, mõelda vaid, millise trauma mõni laps võib raamatukogust saada ja seetõttu hakata ka lugemist vihkama …
Kui toit ja muud elementaarsed elamiskulud välja arvata, siis raamatud on mu peamiseks väljamineku allikaks. Hea seegi, et ma praegu Inglismaal elan, kus need on odavad, aga ka Eestis elades kulus suur osa palgast raamatutele. Ma käin väga harva väljas söömas, ei osta praktiliselt kunagi uusi riideid, kosmeetikat ja üldse olen igas mõttes kokkuhoidlik, aga mõni raamat leiab küll vähemalt kord nädalas tee minu koju …. Kui ma oleks rikas, siis suure osa oma rahast annetaks ära, aga enne ehitaks endale esindusliku raamatukogu. Mitte, et mu kodune raamatukogu poleks praegu juba täitsa esinduslik, aga, no, mul on ikka midagi sellist vaja:
Hea küll, valetan. Ma ei tahaks endale hiiglaslikku kodu. Pigem oleks mu pisikene maja lihtsalt otsast otsani raamatuid täis. Umbes niimoodi:
Tegelt jälle valetan, selline korratu hordimine mulle ka ei istu. Valime siis kuldse kesktee:
Eesti kodus mul tegelikult ongi terve üks sein sarnaselt sellele fotole raamatuid täis. Aga ainult üks, sellest ju ei piisa. 😀 Mul pole sellest pilti ette näidata, aga näitan teile parem oma veganluse ja loomaõiguste raamatute kogu siin Inglismaal, sest see on ju põhiline koht, kust selle blogi jaoks mõtteid, teadmisi ja tarkust kogun.
Kade ma pole, hea meelega laenutan oma raamatuid ka välja ja paljud olen Eestis (kooli)raamatukogudele annetanud. Pean lugemist lihtsalt nii oluliseks, et ei taha seda sugugi vaid endale hoida, pigem on kurb, et nii vähe loetakse …
Kui keegi mulle kunagi midagi kinkida tahab, siis … ilmselt pole keeruline mõista, mille üle mul hea meel oleks. 😀
PS! Kui keegi teist Goodreadsis tegutseb, siis võite mind sõbraks lisada, olen seal nime all Ireene V.
Jälgi blogi Facebookis
