Lihasöömine on isiklik valik. Nii nagu veganlus on sinu valik, on loomse söömine minu valik. Mina austan sinu valikud, austa sina ka minu valiku. Toidueelistused on igaühe enda asi. Sööge oma muru edasi, aga ärge tulge seda teistele peale suruma!

Mida tähendab isiklik valik? Isiklik valik on see, kas panen hommikul jalga musta või valget värvi sokid. Isiklik valik on see, kas lähen õhtul kinno või teatrisse. Isiklik valik on see, millist raamatut loen, millist eriala õpin, kellega suhtlen jne. Ja tõepoolest, ka toiduvalikud on teatud piirini isiklikud valikud. Kui ma aga otsustan, kellelegi vastu lõuga anda, kas see on ka isiklik valik? Kui ma midagi varastan, kas see on isiklik valik? Kas peksmine, vägistamine ja tapmine on isiklikud valikud? Selles mõttes küll, et keegi võttis täitsa isiklikult vastu selle otsuse kellelegi teisele kurja teha. Aga kui mängus on ohver, siis ei ole enam tegemist isikliku valikuga:

“Selleks, et valik oleks tõesti isiklik, peavad kõik, kes on sellega seotud või keda see puudutab, andma oma nõusoleku. Võõrale rusikaga näkku löömine on isiklik valik selles mõttes, et üks inimene tegi valiku teist rünnata, aga see ei muuda seda “isiklikuks valikuks”. Nagu käib ütlus: “Sinu õigus oma rusikat viibutada lõppeb seal, kus algab minu nina.” Samamoodi jätab “isiklik valik” süüa liha mugavalt moraalsest võrrandist välja needsamad loomad, keda ekspluateeritakse või tapetakse. On eeldus, et nende õigused ja huvid lihtsalt ei loe või vähemalt ei loe nii palju kui nende inimeste gastronoomilised eelistused, kes valivad liha, munade ja piimatoodete söömise.”

Me ei saa rääkida isiklikust valikus, kui selle valiku nimel on kelleltki võetud tema vabadus ja elu. Me ei saa isikliku valikuga õigustada seda massilist tapatööd, mida igapäevaselt inimkonnana loomade vastu korda saadame. Jah, see on valik, aga see on teadlik valik võtta kelleltki elu, teadlik valik kedagi tema lihaste, naha ja kehaeritiste nimel ekspluateerida, teadlik valik kedagi vangistada.

Sellised valikud ei ole isiklikud ega neutraalsed, nagu sokivärvi valimine. Valikuid, mille nimel kedagi piinatakse ja tapetakse ei pea austama. Vastupidi, meil on moraalne ja tihti ka seadusest tulenev õigus ja kohustus sel juhul reageerida. Meil on õigus vägivalla- ja rõhumisohvrite kaitseks sõna võtta. Meil on õigus sekkuda. Me teeme seda kaasinimeste ning koerte ja kasside puhul. Aga kõik teised loomad, keda meie isude ja harjumuste nimel tapetakse ja ekspluateeritakse, on samamoodi vägivalla- ja rõhumisohvrid. Ka neil on õigus kaitsele. Ja seetõttu ei saa veganitelt nõuda, et nad austaksid lihasöömist või teisi loomade kasutamise vorme, sest olles kord ohvritest teadlikuks saanud, ei saa neid enam ignoreerida.

Veganlust ei saa peale suruda. Veganid saavad teistele infot jagada, arvamust avaldada, vegantoitu kokata. Igaüks on selle otsuse veganiks hakata ise vastu võtnud ja keegi pole sundinud teda vegantoitu sööma või loomadest hoolima. Samuti pole loomade ekspluateerimine ja tapmine meil seadusega keelatud, seega pole kellelgi ka seadusest tulenevat sundi veganiks hakata. Hetkel on see igaühe isiklik valik hakata veganiks ning loobuda loomade ekspluateerimisest ja tapmisest.

Loomulikult on see ebamugav teema, keegi ei taha tunda ennast oma valikute pärast halvasti. Seetõttu on ka loomulik, miks veganite jutt mitteveganitele viha tekitab. Aga loomade tapmisele ja ekspluateerimisele kaasa aidates tuleks vähemalt aus olla ja seda tunnistada, et, jah, minu valikul on ohvrid, minu valikud ei ole neutraalsed, minu valikute nimel peab keegi surema, minu tehtud valiku tõttu kellegi süda enam ei tuksu …

Loe ka artiklit “Miks suruvad veganid oma vaateid teistele peale?”