Suur Biomenu toodete degusteerimine

Biomenu saatis mulle millalgi suvel teate, et kui ükskord Eestisse ja Tallinnasse satun, siis ootab mind nende poolt kingituseks kotitäis head ja paremat. Tegelikult sain oma üllatuseks suisa kastitäis tooteid. Väga armas. Aitäh, Biomenu! 🙂

Mingisugust kohustust nende tooteid oma blogis arvustada selle kingitusega ei kaasnenud, aga usun, et lugejatel on ikkagi huvitav teada, et mis selles kastis oli ja kuidas need erinevad asjad maitsesid.

Selleks päevaks oli planeeritud kokkusaamine teiste veganitega Eesti Vegan Seltsi kontoris, nii et saime üheskoos neid asju proovida. “Nagu väike sünnipäev!” kommenteeris sõber seda toiduvalikut nähes. Ja tõesti, laual oli mitmeid nostalgiat tekitavaid toite, kuid kõik loomulikult vegankuues.

Biomenu kartulisalatit olen juba varem proovinud ja sellega igati rahule jäänud, maitseb täitsa nagu üks kartulisalat maitsema peab. Mäletan, et rosolje mulle väiksena üldse ei meeldinud. Kahtlustan, et asi oli heeringas, mida sinna ju topitakse. Aga veganversioonis rosolje on küll mõnus. Kuid kõige suurema üllatuse valmistas hoopis coleslow, mis oli tõesti väga-väga hea. Uskumatu, et üks lihtne kapsasalat võib olla nii maitsev! Waldorfi salat jäi maitseelmuse mõttes minu jaoks kõige tagasihoidlikumaks, samas ühele sõbrale maitses just see kõige enam.

Mul on hea meel, et Eestisse kauplustesse on vaikselt jõudmas ka kolmnurksete võileibade valik. Inglismaal olen harjunud, et kui on vaja kiiret snäkki, siis saab kusagilt alati sellise võileiva (Inglismaal siiski saia) kaasa haarata, sest kõik tuntuimad kaupluseketid pakuvad seal juba valikut ka veganitele. Biomenult sain maitsmiseks kahes versioonis “tuunikala” võileiva ning seitani singi ja kookos mozzarella võileiva (pilt allpool).

Kui näed Biomenu toodetel Eesti Vegan Seltsi kleepsu, siis tea, et selle toote ostuga toetad seltsi, sest Biomenu annetab iga ostu pealt seltsile natuke raha.

Nn tuunikala võileivad olid toekad ja mahlased. Tuunikala neis loomulikult polnud, vaid hoopis valge uba. Ma ise söön enamasti hummusega leibu, nii et selline valge oa mögin oli maitsev vaheldus. Peaks ise ka julgemalt katsetama erinevate määretega, muidu jäängi vaid hummuse juurde. Pisut harjumatu oli minu jaoks nende leibade puhul asjaolu, et nad olidki leivad. Nagu mainisin, siis olen harjunud Inglismaal pigem selliseid kolmnurkseid täisterasaiu sööma. Mitte, et tingimata peaks saia sööma, aga leiva nende leibade puhul hakkas mingil hetkel leiva enda maitse domineerima, samas kui oleks rohkem sisu tahtnud nautida.

Sisu poolest oli seitani võileib igati luksuslik. Ma üldiselt lihaalternatiive ei fänna, aga see seitan maitses suurepäraselt.

Hummus!!! Hummust võin päevade kaupa süüa. No tegelikult sööngi seda igapäevaselt, sest Inglismaal on seda vähemalt viies eri valikus saada absoluutselt igas poes. Lisaks ei maksa nad ka just palju. Aga kardan, et asi ongi selles, et olen jällegi inglise hummusega nii harjunud, et Eestis proovitud hummused mulle pole erilist muljet avaldanud (välja arvatud Vegamama hummus). Biomenu hummuse puhul tundsin samuti, et midagi jääb nagu puudu ja kuigi mulle muidu karri maitseaine meeldib, siis hummuse puhul eelistan pigem muid maitseid (nt klassikalist, röstpaprika või karamelliseeritud sibula maitset). Samas ma pole kunagi aru saanud, et mis nendes inglise hummustes siis nii erilist on, sest koostisosad on sellised nagu hummusel ikka, aga nad kohe on kuidagi eriti siidised ja maitsvad.

Pean tunnistama, et peedikotleti maitset ma enam ei mäletagi. Aga mäletan, et teised on seda kiitnud, nii et usun, et see oli ikka hea. Kuna korraga oli nii palju asju vaja degusteerida, siis nüüdseks on peas juba puder ja kapsad. 😀

Neid kastmeid proovisin järgmisel päeval ahjuköögiviljadega. Geniaalne mõte on panna majoneesi sisse küüslauku! See oli tõesti hea kombo ja sobis krõbedate köögiviljadega ideaalselt kokku. Kurgiraita oli tagasihoidlikuma maitsega, mõtlesin hiljem, et oleks seda pidanud eraldi proovima, sest majoneesi kõrval, mis oli tugevama maitsega, jäi see kahvatumaks. Aga usun, et kurgiraita sobiks hästi igasugusteks salatikastmeteks.

Aga lähme nüüd magustoitude juurde. Kes mind tunneb, see teab, et ma magusat ei armasta, nii et ma ei pruugi olla selles osas parim hindaja. Ülevalpool oli pilt banaanileivast (mis on pigem siiski banaanikeeks), mida paljud fännavad ja kiidavad. Mulle endale keeksid, küpsised jms kuivemad magusad asjad kahjuks üldse ei meeldi ja vabatahtlikult neid ei osta. Aga usun magusasõprade sõnu ja julgen banaanileiba siiski soovitada. Üleval oli pilt ka tatramaiusest, mis minu jaoks oli liiga magus, nii et üle paari ampsu ei saanud seda süüa, aga teistele jällegi maitses.

Šokolaadikook sai mu mehelt palju kiidusõnu, kes muidugi on ka maailma suurim šokolaadifänn. Snikerziga oli selline lugu, et kuna samal päeval saime juhuslikult maitsta ka Karu Talu Šokolaadi snickersit, siis jäi viimane peale.

Kräsupea kook – lõpuks ometi üks maius, mis ka mulle tõesti maitses! See on just selline, mida maiustuse puhul ootan: mahlane, suussulav, hapukas ja magus samaaegselt. Seda ostaksin kindlasti ka ise, kui vahel harva magusaisu tekib.

See on igati positiivne, et Biomenul on juba nii suur valik vegantooteid. Kindlasti leiab igaüks nende seast omale midagi meelepärast. Miinuseks on küll nende toodete kallim hind, aga kuna kõik tooted on mahetoorainest, siis on see mõistetav.

Biomenu tooted on müügil Mahemarketist, aga ka Tallinna ja Tartu Kaubamajas, samuti Solarises, Delices (Viimsis ja Pärnus), Comarketites, Selverites, Prismades, Coopi poodides, Apollos ja kaupluses Valete Ökokaubad.

Jälgi blogi Facebookis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s