Kui inglise puutöömeister Donald Watson 1940ndatel aastatel veganiks hakkas ja sõna vegan leiutas, ei teadnud ta, kas taimne toitumine on tervislik või mitte. Põhjus loomsest loobumisel oli lihtne – kaastunne loomade vastu.

Liha polnud ta söönud küll juba paarkümmend aastat enne seda, kui nägi 14-aastaselt pealt seatappu. Aga II maailmasõja ajal avanesid ta silmad ka piimalehmade ja munakanade osas. See oli sõjaaeg, mil toitu oli vähe, see oli ajal, mil igasuguseid alternatiive lihale, piimatoodetele jms polnud veel leiutatud, mil poed ei olnud külluslikult varustatud taimsete uudistoodetega. Ometi ei takistanud see Watsonil ja tema sõpradel loomsest loobumast, sest: „Me näeme, et meie praegune tsivilisatsioon on üles ehitatud loomade ekspluateerimisele, nii nagu varasemad tsivilisatsioonid olid üles ehitatud orjadele. Ja me usume, et inimese vaimne areng on säärane, et ajapikku ta meenutab jälestusega seda ideed, et inimkond toitus kord loomade kehadest.“

Esimesed The Vegan Society liikmed olid teerajajaid, kes ei kartnud oma moraalsete tõekspidamiste nimel näidata, et loomsest loobudes saame olla terved ja tervislikud. Tol ajal ei olnud taimse toitumise kohta uuringuid ega teadusinfot, mis tähendab, et neisse, kes loomsest loobusid, suhtuti skeptiliselt. Watson rõhutab esimeses The Vegan News uudiskirjas, et veganid ei nõustu sellega, et tervislikult elamiseks peab oma südametunnistusest kõrvale vaatama. Ning ta ütleb, et seni, kuni kriitikud pole ise proovinud mõistlikku taimset toitumist, pole neil ka õigust veganite üle kohut mõista.

Tänapäeval on meil olemas juba palju tõenduspõhist infot selle kohta, et vegantoitumine on võimalik ja tervislik. Esimese The Vegan Society loomisest on möödas üle 70 aasta. Ometi keerleb jutt veganlusest endiselt pidevalt toitumisega seotud hirmude ja müütide ümber. Nagu ka Watson ütles, et iga suvaline vinn ja punn pannakse veganitel väidetava halva toitumise arvele, samal ajal, kui positiivseid tervisemõjusid ignoreeritakse.

Me peaksime rohkem eeskuju võtma oma eelkäijatest, kes vaatamata sõjale, vaatamata toidunappusele ja vaatamata info puudusele, mõistsid, et loomade ekspluateerimine on vale ja muutsid julgelt oma harjumusi, et seda vägivalda mitte toetada. Tol ajal ei olnud veel sellised suurfarme nagu tänapäeval, loomadega ei tehtud selliseid julmusi nagu tänapäeval, aga ometi said esimesed veganid aru, et ka tädi Maali juures elavad loomad ei vääri tapmist ega piinamist, mis loomade kasutamisega kaasneb.

Donald Watson elas 95-aastaseks, tõestades, et kaastunde ja oma veendumuste osas ei pea tegema järeleandmisi ja et vägivallatult on võimalik elada pikka ja tervet elu.

Jälgi blogi Facebookis