Mis on loomade tunnistamine (bearing witness)? Tegemist on kiirelt kasvanud ja üle maailma levinud liikumisega, mille eesmärgiks on olla tunnistajaks loomade kannatustele. Inspiratsiooni on saadud Lev Tolstoi teosest „Jumala riik on teie sees“ ja Mahatma Gandhi kampaaniatest. Tolstoi on öelnud, et teiste kannatusi nähes tuleks põgenemise asemel minna kannatajale võimalikult lähedale ning püüda teda aidata.

The Save Movement sai alguse Kanadast (Toronto Pig Save), kuid on nüüdseks levinud juba 130 kohta üle maailma. Igal nädalal kogunetakse tapamajade lähedal asuvate teede äärde ning vaadatakse veokites olevaid loomi. Võimaluse korral tehakse neile ka pai, et loomad saaksid enne vägivaldset surma veel korraks tunda hoolivust. Samuti antakse loomadele vett, sest tihti peavad nad läbima suvekuumuses sadu kilomeetreid ilma vee ja toiduta, mille tagajärjel osad loomad ülekuumenemise ja veepuuduse tõttu juba veokites surevad. Talvel aga on nad külmast sinised ja jäätunud veokikülgede külge.

Miks tahetakse selliseid koledusi vaadata? Loomade kannatusi pildistav fotograaf Jo-Anne McArthur on kirjutanud: „Me peame tunnistama kannatusi. See loob meie südametesse tule ja soovi kannatusi muuta. Mitte ainult soovi, vaid suure vajaduse. Kui me suhestume nendega, kes kannatavad, siis me peame tegutsema.“ Kannatuste tunnistajad ei istu enam käed rüpes, vaid teevad midagi ära, et loomade jaoks maailma paremaks muuta, sest nad on lähedalt näinud tapamajja suunduvate loomade pilke. Nad ei saa enam enda pilku kõrvale pöörata. Nad ei saa enam teeselda, et loomad on tundetud toorained. Neist saavad aktivistid, veganid, loomaõiguslased.

Tunnistamise osa on ka loomade ees vabandamine. Andeks palumine kõige eest, mida me inimkonnana loomadele teeme. Pildid ja videod, mida kohapeal tehakse, aitavad levitada infot inimestele, kes seal kohal pole. See kõik ei aita ega päästa enam tapamajja suunduvaid loomi. Kuid loomade tunnistamine aitab tõsta teadlikkust ja levitada infot loomade olukorra kohta ning seeläbi muuta suhtumist neisse.

See on vägivallatu ja rahumeelne aktivismivorm, kuid loomulikult häirib see tapamaju ja loomakasvatajaid, sest nende muidu “nähtamatu” ja varjatud olemine, mis on ühiskonna jaoks vajalik, et loomi edasi tappa, saab äkitselt avalikuks ja suure tähelepanu osaliseks. Seaduse järgi on loomad omandid, nagu arvuti, auto, telefon jne, mitte elusolendid. Teatavasti teiste asju ilma loata puudutada ei tohi. 2015. aastal esitati kanada aktivistile Anita Krajncile kriminaalsüüdistus, sest oli tapamaja poole suunduvas autos olevatele sigadele vett andnud. Süüdistus seisneski selles, et Krajnc oli ilma loata kellegi teise omandit puutunud.

Kanadas võib loomi transportida 36 tundi ilma vee ja toiduta. Me elame maailmas, kus loomade piinamine on igapäevane ja legaalne nähtus, aga kus loomade aitamise eest võib inimest ees oodata kuni kümne aastane vangistus. Seekord pääses õiglus siiski võidule ja Kranc mõisteti õigeks. “Ma tunnen kergendust, et kohtunik mõistis, et kaastunne ei ole kuritegu, et kaastunne ei peaks iial olema illegaalne”, ütles Krajnc peale protsessi.

Jälgi blogi Facebookis