Lapsed on sündinud tapjad. Kohe, kui näevad mõnda looma, tekib neil instinkt nad maha murda ja neil kõri läbi lõigata. Oot mida? Mis jama see nüüd siin on??? Kas polegi nii või? Lapsed polegi sündinud sadistid? See on nüüd küll üllatus! Sest millegipärast ilmub Eesti meedias pidevalt artikleid, mis väidavad, et kaastunne ei sobi lastele…
Mis on veganlus? Veganlus on hoolimine, armastus, vägivallatus, kaas- ja õiglustunne. Kui keegi väidab, et veganlus ei sobi lastele, siis sisuliselt väidab ta, et lastele ei sobi hoolimine, armastus, vägivallatus ning kaas- ja õiglustunne. Me tahame lastele ära keelata kaasasündinud positiivsete omaduste väljendamise. Ometi on need omadused, mida me ühiskonnas justkui kõige enam väärtustame. Millest siis selline vastuolu? Miks me ühelt poolt ühiskonnana hindame kaastunnet ja teistelt poolt tahame seda keelata?
Kas olete vahel jälginud mõne lapse rõõmu mõnda looma kohates? See vahetu siirus, rõõm ja uudishimu, mis sealt peegeldub, on hindamatu. Lapsed armastavad loomi, hoolivad neist ja tunnevad nende vastu huvi. Olgu selleks siis koerad, kassid, sead, kanad või muud loomad. Loomaarmastus on midagi sellist, mida me lastes innustame ja hindame. Me näitame neile multikaid ja filme ning loeme raamatuid, kus on tegelasteks loomad. Räägime neile, et loomi tuleb paitada, mitte lüüa ning et neid ei tohi kiusata. Paljud lapsed kasvavad üles koos koerte ja kassidega.
Enamus inimesi hoolivad loomadest. Vähesed meist suudaksid ise looma tappa, ammugi ei õpeta ega näita lastele loomade tapmist. Ja nii me elamegi pidevas vastuolus. Ühelt poolt armastame loomi, teiselt poolt sunnime neid elama kohutavates tingimustes, kuritarvitame nende kehasid ning lõikame läbi nende kõrid. Kuid veganid on avastanud, et saab ka teisiti, et on täiesti võimalik elada tervislikku ja täisväärtuslikku elu loomi kasutamata ja tapmata.
Hoolimine, armastus, vägivallatus, kaas- ja õiglustunne. Igal inimesel on õigus elada neid väärtusi järgides sõltumata vanusest. Ka lastel on õigus kasvada üles perekonnas, kus neid väärtusi järgitakse. Tegelikult järgitakse ju selliseid väärtusi loodetavasti igas perekonnas. Kuid veganite peredes väärtustatakse lisaks kaasinimestele ning kassidele ja koertele ka teisi loomi ning elatakse nende väärtuste kohaselt.
Kui keegi väidab, et veganlus ei sobi lastele, siis on selle taga enamasti teadmatus – kas pole veganluse kohta tehtud piisavalt uurmistööd või pole seda vaevutud tegema. Teadmatusest sünnivad aga müüdid ja eelarvamused. Ning müüdid ja eelarvamused sünnitavad tagakiusamist. Praegu oleme kahjuks olukorras, kus pidevate himrutamiskampaaniate tulemusena on veganperekonnad tagakiusatud. Mida see ütleb meie ühiskonna kohta, kui kiusame taga inimesi, kelle soov on ise elada ja ka oma lapsi kasvatada hoolivas, armastavas ja vägivallatus keskkonnas?
Vegantoitumise ja sellega seotud müütide kohta olen juba varasemalt kirjutanud artiklis “Veganid piinavad oma lapsi?”, seega ma ei hakka siin uuesti üle kordama, et toitumisteadus pooldab vegantoitumist igas eas ning et vegantoitumisel on mitmeid tervise-eeliseid. Sellest on küll ja küll juba räägitud. Nagu kõigil peredel, nii on ka veganperedel vajadusel õigus saada adekvaatset toitumisnõu. Kahjuks aga oleme täna olukorras, kus veganpered saavad asjaliku nõu asemel mõnituste, kiusamise ja hirmutamiste osaliseks. On häbiväärne, et me ühiskonnana üritame hoolimist, armastust, kaastunnet ja vägivallatust alla suruda. See peab lõppema.
Vegani päevaraamat 
“Lapsed on sündinud tapjad. Kohe, kui näevad mõnda looma, tekib neil instinkt nad maha murda ja neil kõri läbi lõigata”. Olen nõus sellega, et lastes väljendub tohutu rõõm ja uudishimu kui nad näevad mõnd elusolendit, aga samas ma olen kohanud päris mitmeid täiskasvanuid kes on tunnistanud, et lapsena mingis eas meeldis neile ka jõukohasemaid elusolendeid sadistlikumalt ja tapjalikult kohelda, näiteks elusast peast sisu nägemiseks katki tõmmata, põletada, uputada jne ilma et keegi seda pealt näinuks. Tegeleti sellega salaja. Täna elavad nad muidugi loomasõbralikku elu ja omavad isegi lemmikloomi, keda peavad kui oma lasteks. Vaevalt et jah keegi kohe tapjaks sündinud, aga samas miks siis selline käitumine, mille peale ise on tuldud?
MeeldibMeeldib
Kõlab kahtlaselt… Ei oska kommenteerida. Mõni psühholoog ilmselt oskaks.
MeeldibMeeldib
Ehk tõesti.
MeeldibMeeldib
Täiskasvanud tehku endaga mis tahavad, aga te jätke ometi lapsed rahule! Olen nõus, et läbimõeldud taimsest toitumisest on võimalik saada kätte kõik vajalikud ained ja olen ka nõus, et väga paljud inimesed liialdavad liha- ja piimatoodetega. Kuid enamus inimesi tarbivad siiski loomseid tooteid ja oleks egoistlik rikkuda lapse lapsepõlv, kus teda hakatakse koolis mõnitama kuna ta erineb teistest st soogivahetunnil mitte ei tule teistega sööma vaid nosib oma nurgas oma muru. Lisaks on lapsel endal ka imelik erineda. Täiskasvanud mõistavad, et alati ei pea teistega meelejargi olema, kuid lapsed mitte. Veganlaps saab paraku olema 90% tõenäosusega koolis tõrjutud ja ei leia omale sõpru, hullemal juhul kuuleg iga päev mõnitusi. Kasvõi toome näiteks laste sünnipäevad, mitte keegi ei hakka tegema ühe lapse pärast kogu menüüd ümber, lihtsalt see laps jäetakse kutsumata. Jah on ka variant pakkuda nii taimset kui loomset, aga teised lapsed vaatavad imelikult ja võivad norima hakata, samuti suhtuvad enamus täiskasvanuid ka veganlusse halvustavalt. Ma ei tea kas teil endal on lapsi või ei, aga alati peab esmajärjekorras mõtlema siiski enda heaolule, mitte elama teistele, teie mõistes siis loomadele. Selline teistele elamine ei ole mingiski mõttes jätkusuutlik. Ise oled alati esikohal. Kõigile lihtsalt ei jõua kaasa tunda.
MeeldibMeeldib
Siit tuleb väga hästi välja ühiskonna suhtumine endast erinevatesse inimestesse. Olen seda meelt, et me ei pea sellisele suhtumisele alluma ja saame seda muuta. Teiste mõnitamine, kiusamine ja tõrjumine ei ole ühelgi juhul ok. Ja me saame selle vastu võidelda, mitte ei pea ühiskonna survele alla andma ja oma väärtustest loobuma.
MeeldibMeeldib
Jah seda tahtsingi öelda, aga ühtlasi ka seda, et ilmselt veel väga pikalt on veganid “imelikud”ja isegi enamus täiskasvanuid suhtuvad veganlusse halvustavalt. Kuuldes, et ei anna lastele midagi loomset on paljud võimelised isegi lastekaitsesse teatama. Niikaua siiski ei peaks rikkuma lapse lapsepõlve, ükski laps ei vääri olema tõrjutud või narrimise ohver ja see on see koht, kus tuleb ennast ikkagi seada esikohale mitte elada vaid loomadele.
MeeldibMeeldib
Eks iga pere teeb tunde järgi ja vaatab, kuidas lapsele hea on. Ükski vanem ei lase oma lapsel lihtsalt kannatada. Tean siiski mitmeid veganperesid, kus lastel läheb hästi. Ja kõik sünnipäevad jms saavad ka ilusti organiseeritud.
MeeldibMeeldib
Kõik oleneb jah ühiskonnast. Näiteks UK ei kiusata kedagi veganiks olemise pärast, koolimenüüdes on juba aastaid ka vegantoidu valik olemas. Keegi ei pea kuskil nurgas muru mäluma 🙂
MeeldibMeeldib
Asi ei ole kaastundes või selle puudumises. Laps sünnib selleks, et eristuda oma vanemast, aga selleks et seda teha, ta kõigepealt samastub temaga esimese 7 eluaasta jooksul. Eristumine algab peale seda ning on teravaim üldiselt vahemikus 14-21 aastat- ja uuesti kordub sama periood vanuses 42-49 (inimese teine teismeliseiga ja ühtlasi “keskeakriis”) ning need kes elavad kauem kui juba tavaliseks saanud 60+ aastat, kolmandat korda vanuses 70-77. Üldistamine nendes küsimustes on aga lihtsalt irooniline. Enamik tänasel päeval täiskasvanuid läbivad oma eristumise faasi oma vanematest poolikult paraku enne suremist ja see on ka põhjuseks miks meie ühiskonnas- ja maailmas on praegusel kiirete muutuste ajastul palju neid, kes sellele tugevalt vastu seisavad ning teatud vanuses see pole nende jaoks mõeldavgi enam. Inimese elu kulgeb suures plaanis 7-aastaste tsüklitena: 0-7;7-14;14-21; 21-28; 28-35; 35-42; 42-49 jne. Võideldes inimeste vastu me kõik tugevdame hoopis seda, mille vastu me võitleme. Siin maailmas järgneb alati reaktsioonile vastureaktsioon- ka siis kui see pole silmaga nähtav.
MeeldibMeeldib