Viimasel ajal tunnen üha suuremat vastumeelsust tarbijalikkuse suhtes. Siin Inglismaal elades jääb see tarbimise virr-varr kuidagi eriliselt silma. Näiteks linnas, kus mina elan ei ole traditsioonilises mõttes Raekoja platsi või mingeid vaatamisväärsusi, vaid linna keskmes on kaubanduskeskuste ala, kus on tänavate kaupa brändipoode. Nädalavahetustel (või tegelikult ikkagi iga päev) on see massiliselt täis shoppajaid, kes ostavad kottide kaupa odavat tekstiili, ühenaelaseid plastmasstooteid või muid mõttetusi, millest jätkub rõõmu paariks minutiks. Prügimäed kuhjuvad, ressursid kuluvad…

Ei, ma ei ole ise kahjuks musterinimene, kes kunagi midagi ei osta või kes ostab alati vaid õiglaselt või orgaaniliselt toodetud asju. Kuigi proovin ostlemist ostlemise enda pärast üha rohkem vältida ja pigem vaid vajaduspõhiselt osta. Meil kõigil on vaja toitu, riideid, jalatseid, pesemisvahendeid ja muid esmatarbekaupu. Aeg-ajalt ka uut arvutit või telefoni, raamatuid ning midagi ilusat, mis tuba kaunistab. Ma saan sellest aru, ometi tunnen, et see lakkamatu tarbimiskultuur on üha rõhuvam. See ei ole muidugi mingisugune uus mõte või tunne, aga viimasel ajal on see minu jaoks muutunud üha domineerivamaks. Miks siis küll?

Võibolla sellepärast, et mulle tundub, et säärane tarbimiskultuur varjutab üha rohkem olulisemaid asju. Sealhulgas ka näiteks veganlust. Eestis on lahti läinud igasuguste vegantoodete ja ettevõtete buum, kes pakuvad veganitele sobilikke tooteid. Kuigi mul on siiralt hea meel iga uue vegantoote üle, siis tegelikult vegan olemiseks ja loomade eest seismiseks ei pea ju tootma ega ostma üha uusi ja uusi tooteid/asju.

Ma mõistan, et vegantooted teevad veganiks olemise lihtsamaks ja põnevamaks. Mõistan, et tuhandete mittevegan toodete keskel on oluline, et toodetaks ka rohkelt vegantooteid, et need lõpuks turu vallutaksid. Mõistan, ja olen isegi olnud küllalt olukorras, kus ei jõua kogu aeg süüa teha ning siis on hea, kui saab poest valmistooteid kiirelt kaasa haarata. Kui üldse midagi uut toota, siis ikka nii, et sellepärast poleks kannatanud ei inimesed ega loomad, et see oleks õiglane ja keskkonnasõbralik.

See jutt ei ole mõeldud kuidagi ettevõtluse kui sellise mahalaitmiseks. Eestis on mitmeid eeskujulikke ettevõtteid, kes hoolivad loomadest, keskkonnast ja kaasinimestest. Viimasel ajal on just sellised väikesed kohalikud oma kogukonda panustavad rohujuuretasandil tegutsejad muutunud mulle eriliselt südamelähedaseks. Kuigi Eesti kontekstis on vist enamus veganettevõtted väikesed ja samas oma kogukonnas suured ning olulised? Nende toetamine on loomulikult vajalik, sest nad on hoomamatult palju panustanud ja kaasa aidanud veganluse levikule Eestis.

Aga aeg-ajalt tekib minus ikkagi mingisugune kurbus ja rahutus. Nagu võrduks veganlus vaid tarbimisega. Nagu tähendaks veganiks olemine vaid vegantoodete ostmist. Midagi on siin valesti… Võibolla ma sooviksin, et vegankogukonda tooksid rohkem kokku mingisugused ühised tegevused, mitte uued tooted. Rohkem aktivismi, rohkem ühiseid piknikke, filmiõhtuid, rohkem raamatute ja artiklite lugemist, rohkem meeleavaldustel käimist, rohkem sõnavõtte, rohkem ühiseid arutelusid, rohkem ning julgemalt loomadest ja veganluse eetikast rääkimist. Et mitte uute toodete kõrval ära unustada loomi. Et mõelda, kuidas ja mida saaksime veel nende heaks ära teha.

Loe ka artiklit “Veganlus ei ole ainult tarbimine”.

Jälgi blogi Facebookis

Pilt: stockimages/FreeDigitalPhotos.net