Veganid suruvad teistele veganlust peale ja tahavad, et kõik hakkaksid veganiteks? Jah ja ei. Veganlus ei ole eesmärk iseenesest, see ei ole silt, mida omandada ja kaelas kanda. Loeb ikka see, mis on sildi taga. Veganid ei räägi veganlusest selleks, et kogu maailmale uhkusega teada anda, et vaadake, me oleme veganid.
Eesmärk ei ole veganiks hakkamine kui selline, eesmärk on loobuda loomadele kannatuste põhjustamisest. Me kohtleme loomi asjade ja masinatena, kellelt peab midagi saama. Me unustame, et nad tunnevad valu ja hirmu. Me ei näe neid isikutena. Me ei austa neid.
Kuid loomad ei ole masinad ega esemed, nad on keerulise ja põneva tundeeluga isikud. Nad väärivad austust nii, nagu väärime seda sina ja mina. Veganlus ongi hetkel parim viis, mille kaudu näidata, et austame loomi. Sest ei saa kedagi austada ja samal ajal tema tapmist toetada, ei saa kedagi austada ja teda vangistada, ei saa kedagi austada ja samal ajal teda ära kasutada.
Meie ühiskonnas on loomade ärakasutamine ja tapmine norm. Arvamus, et loomadelt peab midagi võtma, on nii tavaline, et me ei mõtle hetkeks ka selle peale, et äkki saab teisiti. Äkki saab ilma tapmata, ilma kasutamata? Just selliseid küsimusi veganid küsivad. Ja just sellist elu püüavad veganid elada, kus võimaluste piires loobutakse loomade tapmise ja ärakasutamise toetamisest.
Veganid ei ole täiuslikud. Loomade kasutamine on tänases ühiskonnas kahjuks niivõrd juurdunud, et nn 100% vegan olla on raske, sest teatud loomseid võetusi sisaldavad asju lihtsalt ei õnnestugi vältida. Aga me saame anda endast parima. Me saame nautida taimset toitu, saame osta loomkatsete vaba kosmeetikat, saame kanda riideid ja jalatseid, mis pole tulnud kellegi nülgimise hinnaga, saame vältida tsirkuseid ja muid kohti, kus loomi ebaloomulikes tingimustes hoitakse ja julmalt koheldakse. Me saame sõna võtta loomade kaitseks ning vähemalt proovida liikuda ühiskonna suunas, kus loomi austatakse.
Loe ka artiklit “Kõik inimesed hoolivad loomadest”
Vegani päevaraamat 