Kui veganid räägivad loomade kannatustest, siis heidetakse neile ette, et nad on liiga vihased ja emotsionaalsed ning suruvad oma vaateid liigselt peale. Kuid tihti on nii, et vegan võib olla täiesti rahulik, aga kuna teema on kuulajale ebamugav, saab vegan ikkagi sellise süüdistuse osaliseks. Meile öeldakse, et me ei tohi olla liiga emotsionaalsed, me ei tohi olla vihased, me ei tohi olla kurvad, sest mitteveganid ei hakka siis iial veganiteks ega kuula meie sõnumit. Parem oleks, kui me loomade kannatuste koha pealt suu üldse kinni hoiaks …
Ja nii püüan minagi oma aktivismis olla sõbralik, tasakaalukas, rahulik, ratsionaalne, mittesüüdistav jne. Arvutiekraani taga on seda lihtne teha – vihase kommentaari kirjutamise asemel hingan kümme korda sisse ja välja ning trükin midagi mõistlikku. Kuid ma ei ole ju elus tegelikult nii emotsioonitu ega rahulik. Ka minust saavad aeg-ajalt võitu kurbus, viha ja lootusetus. Ometi ei tohi ma seda välja näidata, sest siis veaksin justkui kuidagi teisi veganeid ja loomi alt, sest see annaks jälle põhjuse veganeid stereotüüpidesse ja kastidesse suruda: „Ah, see emotsionaalne vegan, teda ei peagi kuulama…“.
Aga siis jäävad mulle silma netikommentaarid koerapiinamise juhtumi alt… Ma ei näe rahulikke sõnavõtte, ülekaalus on viha, kurbus ja suured taltsutamatud emotsioonid.
Uhh see eit.. teda ennast vaja magama panna…
Värdjas loomapiinaja teda oleks paras köieotsa panna jh mööda tänavaid vedada
Värdjas kunksmoor! Võin süsti kinni maksta mis selle moori magama paneb
värdjas vanaeit! nutsin oma silmad paiste,vaene loomake…hea,et lõpuks päästeti!
selline lehm tuleb maha lasta kes loomi ei hoia julgen tunnistada oma sõnu
jälestan selliseid hoolimatuid inimesi
Nii kanju sellest loomast
Need ei ole veganite sõnavõtud. Need on inimeste sõnavõtud, kes siiralt hoolivad koertest ega suuda selle konkreetse koera kannatusi rahulikult pealt vaadata. Kui välja jätta see, et inimesele soovitakse halba (mis pole kuidagi õigustatud, sest selle juhtumi puhul on ju näha, et tegemist pole halva, vaid oskamatu inimesega, kes vajab arvatavasti ise abi ja toetust), siis on need emotsioonid täiesti mõistetavad. Tulebki olla vihane ja kurb, sest just see sunnib tegudele.
Veganid on inimesed, kes siiralt hoolivad koertele lisaks ka teistest loomadest ja ei suuda nende kannatusi rahulikult pealt vaadata. Seetõttu muudavad nad oma igapäevaseid toitumis- ja muid harjumusi, et mitte ise enam osaleda loomadele kannatuste tekitamises. Ning seetõttu räägivad nad veganlusest ka teistele. Kuid veganina ei tohiks ma endale lubada selliseid sõnavõtte, nagu koertest hoolivad inimesed. Kas see pole vastuoluline? Lehmad, sead, kanad, karusloomad jne kannatavad iga päev kordi hullemaid julmusi, ometi nõutakse meilt selles osas vaikimist. Veganid sildistatakse hüsteerilisteks ja radikaalseteks, kui julgevad rääkida nende loomade kannatustest, kes pole meie lemmikud.
Piinatud koera vaadates nähakse vaid ohvrit. Sigu, lehmi jt põllumajandusloomi vaadates muutub ohver teisejärguliseks, sest tema peale mõtlemine sunniks ka iseennast kriitilise pilguga vaatama ja midagi endas muutma. Kuid see on ebamugav. Ja nii on lihtsam süüdistada veganeid vihas ja liigses emotsionaalsuses, kui siiralt mõelda ohvrite peale.
Üha enam hakkab mulle tunduma, et see lähenemine, et peaksime jääma igas olukorras rahulikus ja sõbralikuks, ei pruugi olla alati õigustatud. See on üks allasurumise vorme. Meid sunnitakse vaikima, naeratama ning tegema pidevaid kompromisse olukordades, kus peaksime ohvritest rääkima, olukordades, kus meil on täielik õigus rääkida loomade kannatustest. See ei tähenda, et veganina peaksime olema ebaviisakad jõhkardid, kes suust mida iganes välja pritsivad, küll aga ei peaks tõe rääkimist või ohvrite eest seismist häbenema.
Jäta meelde see tunne, mida praegu tunned seoses selle koeraga. See on tunne, mida veganid tunnevad kõikide loomade suhtes igapäevaselt. See ebaõiglus, see valu, see viha, see lootusetus. Meil kõigil on õigus olla kurb ja vihane, kui näeme ebaõiglust ning kannatusi. Meil kõigil on õigus ebaõigluse vastu sõna võtta.
Loe ka artiklit “Avaldan sulle ühe saladuse”.
Vegani päevaraamat 