Vahelduseks ka isiklikumat juttu vol 2

Ma peaksin praegu hoopis teisi asju kirjutama, aga nagu ma postituses „Vahelduseks ka isiklikumat juttu“ mainisin, olen ma parandamatu prokrastinaator ehk asjade edasilükkaja. Nii et selle asemel, et teha asju, mida ma pean tegema, otsustasin teid lõbustada hoopis uue isiklikumat laadi postitusega. Ja hiljem siis jälle paanitsen ning kahetsen, et miks ma alati asjad viimasele hetkele jätan …

pro

  • Ma armastan lagritsat. Eelmises postituses mainisin, et ei armasta magustat, aga vot lagritsat võin küll lõpmatuseni süüa. Muidugi eriti meeldiks mulle soolane lagrits, aga seda sain viimati lapsepõlves. Kust soolast lagritsat üldse saab? Soomest (fun fact, ma pole elu sees Soomes käinud)? Iseasi, kas seal seda veganvariandis ka on. Igal juhul, kui keegi tahab mind kunagi rõõmustada, siis kinkige mulle soolast lagritsat. 😉
  • Ma vihkan paberiga näppulõikamist (papercut). Uhhhhh, praegu seda kirjutades jooksevad külmavärinad selga mööda alla ja pelgalt see mõte ajab öökima. Vastik, vastik, vastik! Pean ruttu millestki muust kirjutama, et see mõte peast ära läheks.
  • Mulle ei meeldi telefoniga rääkida, eriti muidugi võõraste inimestega ja eriti, kui pean ise helistama kellelegi. Feministeeriumis ilmus just üks artikkel, mis võtab selle kenasti kokku: “Miski minu hallolluses, ajukeemias, mõttemustrites dikteerib, et minu jaoks on väga raske suhelda kehatu häälega. Telefoni teel rääkimine nõuab, et töötleksin infot ja reageeriksin sellele kiiresti, aga puudub puudub teavet toetav kehakeel ja miimika. Näost-näkku suheldes on tunduvalt kergem mõista sõnadel lasuvat emotsionaalset laengut, mis võib vaid intonatsiooni põhjal hinnatuna kaduma minna. Lühidalt – minu jaoks on raske telefoni teel rääkida, kuna ma ei saa piisavalt informatsiooni vestluskaaslase seisundi kohta ning mul ei ole aega vaid kõnest saadud sõnumit rahulikult enda jaoks mõtestada.”
  • Inglismaal elades olen töötanud erinevates vabrikutes, nt diivanivabrikus padjatoppijana, plasttopsikute vabrikus pakkijana, raamatute tapamajas sorteerijana ja rosinavabrikus igavlejana. Need on olnud omapärased ja kohati ka huvitavad kogemused, mis panevad rohkem neid ameteid hindama ja rohkem selle peale mõtlema, kuidas erinevad tooted meieni jõuavad.

Raamatute tapamajas meeldis mulle väga töötada, sest RAAMATUD! Mis sest, et nad seal hukka said, aga mina sain päev otsa raamatute keskel olla. Tegemist oli siis laohoonega, kuhu raamatupoed ja kirjastused saatsid raamatud, mis olid müügilt eemaldatud, kas mõne defekti tõttu või oli neid lihtsalt liiga palju trükitud ja keegi neid enam ei ostnud. Näiteks kõik raamatud, mida kliendid Amazoni kaudu tagasi olid saatnud, lõpetasid raamatute tapamajas, vaatamata sellele, kas neil oli midagi viga või mitte. Nii et ärge saatke raamatuid tagasi, sest neid ei panda uuesti müügile! (Kuigi ma ei tea, miks keegi peaks üldse raamatuid tagasi saatma, Eestis vähemalt sellist kommet ju pole.) Minu ülesanne oli raamatud ära sorteerida ja visata purustajasse, misjärel paber ümber töödeldi. Või teine võimalus: teatud raamatud tuli ümber pakkida ning need saadeti edasi odavate raamatute poodidesse.

Ka plasttopsikute vabrik oli tore. See oli lisaks ka veel öötöö, nii et tegi selle kogemuse eriti omapäraseks. Töö seisnes öö jooksul erinevate liinide peal erinevas suuruses plasttopsikute pakkimises (nt värvitopsid, majoneesitopsid, aga ka kaaned jms väiksemad detailid). Kõlab igavalt, aga tegelikult ei olnud mul seal millegipärast üldsegi igav. Võiksin sellises kohas uuesti töötada, kuigi keskkonnareostuse mõttes ei ole plastmassi tootmine muidugi hea ja plastmassi aurude pidev sissehingamine ei ole ka tervise seisukohalt kõige parem variant.

Diivanivabriku töö oli närvesööv ja tüütu. Kui te saate mõnest mööblipoest odava hinnaga diivani, siis teadke, et see on tehtud liinitöö meetodil ja üks diivan pannakse kokku vähem kui kümne minutiga. Sellises tempos mingit kvaliteeti loota on muidugi palju ja pole siis ime, et nad mõne aastaga koledateks lagunevad. Asja iroonia seisneb selles, et vabriku nimi oli Quality Furniture Company. Yeah right!

Aga kõige hullem koht maailmas oli rosina- ja pähklivabrik. Õigemini tehas, kus neid pakiti. Seal tuli mul 8 h järjest seista ja lihtsalt ühte mõttetut liigutust teha ehk võtta rosinapakkide hunnikust üks 30 grammine pakike ja panna see liinile, et masin saaks need 30 grammised pakid omakorda suuremasse kotti pakkida. Hästi “mõttekas” pakendite kasutamine. Ja kohutavalt igav töö. Seega, kui järmisel korral ostate rosinaid ja pähkleid, siis mõelge, et keegi on pidanud kusagil nende pakkimise nimel ennast lolliks igavlema.

Aga kokkuvõttes ei ole vabrikutöös midagi hullu ega häbiväärset. Kõik oleneb ikkagi konkreetsest töökohast, atmosfäärist, suhtumisest, tööülesannetest ja rutiinitaluvusest.

USAs

Kui Vegani päevaraamatu blogi Sulle meeldib, siis ära unusta minu poolt hääletamast Eesti Blogiauhinnad 2017 jagamisel. Kandideerin seal arvamusblogide kategoorias. Aitäh!

Jälgi blogi Facebookis

7 Comments Add yours

  1. Anett ütles:

    Jaa! See telefoniga rääkimine. Ma olen samasugune. Üritan kõik asjaajamised teha meiliteel või sõnumites. Helistamisega tegeleb meie peres mees. Varem tegi seda minu eest ema. Hahhhaa. “Khm, memmekas, khm!”
    Õnneks tänapäeval on väga vähe üldse vajadust helistada. Ja põhiliselt helistatakse mulle ainult selleks, et mingit toodet pähe määrida ja noh siis on ju loomulik mitte vastata. Vahel võtan vastu lihtsalt selleks, et öelda, et mul pole aega rääkida. 😀

    Mäletan Eestis oli ükskord selline juhus, et mingi EMOR-i töötaja helistas ja küsis, kas on aega vastata, et läheb umbes 15 minutit. Ütlesin, et pole aega. Helistas järgmine päev uuesti, küsis kas on aega, ütlesin, et pole. No reaalselt ka polnud aega täpselt sel hetkel. Kolmandal päeval helistas jälle, kordus sama vestlus, ainult et siis käratas mulle lõpuks pahaselt, et “Aga millal siis ON aega!?” Selle peale panin kõne ära ja enam vastu ei võtnud sama numbrit. 😀

    Liked by 1 person

  2. Frieda ütles:

    Kui Sa veel pole lugenud, siis loe kindlasti Jean-Paul Didierlaurenti “Ettelugeja 6.27-ses rongis”. Seal töötas peategelane ka raamatute tapamajas. Täitsa armas raamat oli.

    Liked by 1 person

    1. Ohhoo, kõlab põnevalt! Aitäh soovitamast, uurin kohe järele. 🙂

      Meeldib

  3. Telefoni osas ma ikka täielik teisik 🙂
    Kas sellises rosinavabrikus, kus töö on ääretult monotoonne ja mitte just aju ergutav nt audioraamatuid või podcaste võib (võiks) kuulata? Oleks väga mõnus ajakasutus. Teadmised tulevad ja palk jookseb ja töö saaks ka kindlasti (näiliselt) kiiremini tehtud.

    Meeldib

    1. Ei, seal hügieeninõuete tõttu ei tohtinud selliseid asju tootmisruumi kaasa võtta. Kui õigesti mäletan, siis seal polnud isegi raadiot, mis muidu tehastes ikka aitab motivatsiooni paremini ülal hoida.

      Meeldib

  4. Valeria Müür ütles:

    Nii pōnev:) Aitäh 🙂 Valeria

    Kuupäeval reede, 12. mai 2017 kirjutas Vegani päevaraamat :

    > Vegani päevaraamat posted: “Ma peaksin praegu hoopis teisi asju kirjutama, > aga nagu ma postituses „Vahelduseks ka isiklikumat juttu“ mainisin, olen ma > parandamatu prokrastinaator ehk asjade edasilükkaja. Nii et selle asemel, > et teha asju, mida ma pean tegema, otsustasin teid lõbusta” >

    Liked by 1 person

  5. Lugeja M ütles:

    Väga huvitav postitus. Ise töötasin ülel suvel lainepapivabrikus poolteist kuud. Kõrvatropid ja ligi 30 kraadine kuumus olid ipäevased töökaaslased. Tegin samuti põhimõtteliselt ühte ja sama liigutust: laadisin värvipressi papitoorikuid.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s