Vegantoitumine on viimastel nädalatel palju laineid löönud. Olen märganud, et paljud mitteveganid ei saa aru, mis veganlus on või miks veganiks hakatakse. Arvatakse, et veganlus on mingit tüüpi dieet, ega mõisteta miks peab selle ümber nii palju kära olema.

Just lähtepunktide erinevus teeb paratamatuks ka omavahelise möödarääkimise ja müütide levimise. Veganluse vastased näevad veganlust ohtliku toitumiseksperimendina. Seda suhtumist võimendavad teadmatus ning sellest tulenevad hirm ja eelarvmused. Ma ei hakka siin praegu jälle rääkima sellest, kuidas vegantoitumine on maailma suurimate terviseorganisatsioonide poolt heaks kiidetud igas eluetapsi ja kuidas üha enam on tõendeid, et vegantoitumine võib vähendada riski jääda laialt levinud kroonilistesse haigustesse. Seda infot on piisavalt korrutatud, uuringud on avalikud ja kõigile kättesaadavad. Teadmatus või teadlik info ignoreerimine ei anna alust vegatoitumise kohta müütide levitamiseks või hirmutamiskampaaniate tegemiseks. Aga just müüte ja eelarvamusi, mitte tõenduspõhiseid fakte, meil levitataksegi. Ja mitte ainult küla peal või linnaväljakutel, vaid ka meditsiiniringkondades, kus tõenduspõhisus peaks eelarvamusest eespool käima.

Teisel pool on aga veganlus kui sotsiaalse õigluse küsimus, mis läheb toidust ja toitumisest palju kaugemale. Sarnaselt teistele sotsiaalse õigluse liikumistele taotleb veganlus ebaõigluse ja ebaõiglase kohtlemise lõppemist ja lõpetamist. Kui teiste sotsiaalse õigluse liikumiste keskmes on inimesed ja inimõigused, siis veganluse keskmes on loomad ja loomade õigused. Mida see täpsemalt tähendab? Äratundmist, et loomad on isikud/indiviidid, mitte toorained, ning mõistmist, et pelgalt teise liiki kuulumine ei anna alust nende indiviidide toorainena kohtlemiseks, eriti tänapäeva läänemaailmas, kus see ei ole ellujäämiseks vajalik.

Siit tuleb aga järgmine vastuolu. Veganlust nähakse väheste hullukeste ideoloogiana, mitteveganlust sõltumatu ja objektiivse olemisviisina. Kuid uskumus, et loomi peab kasutama ei ole vähem ideoloogiline, kui veendumus, et neid ei pea kasutama. Sellest on täpsemalt rääkinud näiteks Melanie Joy oma raamatus „Why We Love Dogs, Eat Pigs and Wear Cows“. Loomsete toodete tarbimine ei ole loomulik, objektiivne ega ka paratamatu, sest see tuleneb samuti ideoloogiast ning veendumuste süsteemist – karnismist.

Karnism on domineeriv ideoloogia: niivõrd laialt levinud ja juurdunud ideoloogia, et selle tõekspidamisi käsitletakse tervemõistuslikkusena, „nii nagu asjad on“, mitte aga laialt levinud arvamustena. Seetõttu on seda raskem märgata kui peavoolust väljapoole jäävaid ideoloogiaid, nagu näiteks veganlust. Nii tundubki enamikule meist, et liha söömine on normaalne ja loomulik, veganlus aga ohtlik ja ebanormaalne toitumiseksperiment, sest me ei tuvastata oma eluviisi taga peituvat veendumuste süsteemi.

Teine sarnane ideoloogia on spetsiesism ehk veendumus, et teise liiki kuulumine on piisav põhjus loomade tapmiseks ja kasutamiseks. Spetsiesism sarnaneb rassismile, šovinismile, seksismile jt ekspluateerivatele ideoloogiatele, mis põhjendavad teiste ebaõiglast kohtlemist pelgalt soo, nahavärvi, seksuaalse sättumuse, vanuse vms põhjal, nii nagu spetsiesism teeb seda pelgalt liigi põhjal.

Kõik sotsiaalse õigluse liikumised on pidanud ja peavad senini taluma domineerivate ideoloogiate vastuseisu. Naiste valimisõigust nähti alguses samuti ühiskonna alustalasid kõigutava ohtliku eksperimendina, rääkimata (päris)orjuse kaotamisest. Või vaatame kasvõi praeguseid vaidlusi palgalõhe, samasooliste abielu, aasta ema jt teemadel. Kõiki neid ühendab suuremal või vähemal määral domineeriva ideoloogia poolne vastuseis. Samamoodi tuleb ära tunda, et vastuseis veganlusele ei ole objektiivne või sõltumatu seisukoht, vaid tuleneb domineerivast ideoloogiast ja veendumuste süsteemist.

Veganlus kui sotsiaalse õigluse küsimus ei ole veel laiemasse diskussiooni jõudnud. Ja seetõttu on ka lihtne seda tituleerida mingisuguseks kahtlaseks dieediks. Aga me ei saa arutelu jätta toitumisviisi tasandile, sest see lükkab edasi diskussiooni, millele tegelikult peaksime keskenduma ehk loomade õigusele mitte olla koheldud toorainena.

Jälgi blogi Facebookis