Ma lihtsalt istusin ja nutsin

Täna toimus Tallinnas Rahvusvaheline rongkäik karusloomafarmide keelustamiseks. Loomulikult ei saanud ma seal kohal olla ja pidin ülekannet jälgima Facebookist Loomuse ja Loomade Nimel edastatud live videklippide abil.

Nii ma siis istusin ja vaatasin telefonist seda ülekannet ja pisarad muudkui voolasid. Ma ei ole nutja inimene, võibolla kord aastas tuleb ette kui sedagi. Aga täna ma nutsin kõikide nende kannatavate loomade nimel, nutsin, sest ka viimaste nädalate meediakära veganluse ümber ja sellest kogunenud emotsioonid ning väsimus lihtsalt tahtsid lõpuks välja saada. Kuid kõige enam valasin pisaraid hoopis suurest rõõmust, sest mõistsin, et lootus ei ole kadunud, kui kohale on tulnud nii palju hoolivaid inimesi. Teie kõik, kes te seal kohal olite, panite mu nutma ja mul on selle üle meeletult hea meel.

rongkäik
Foto: Loomus

Käputäie pühendunud aktivistide väsimatu aastatepikkune töö hakkab lõpuks ometi vilja kandma. Lõpuks ometi on palju inimesi, kes julgevad loomade nimel avalikult oma toetust välja näidata.

Mis eristab loomade nimel kõnelevat inimest teistest inimestest? Kõige suurem erinevus tuleb ehk sellest, et loomaõiguslane näeb looma kui isikut, mitte kui toorainet või kui vahendit, kellelt midagi saada. Kuigi palju räägitakse vägivallast, ebaõiglusest ning loomade kannatustest, siis loomade nimel sõna võtvate inimeste kõige olulisem töö on hoopis panna teisi inimesi samuti nägema, et loomad on isiksused. Sest kui vaatad loomale silma ja näed sealt vastu vaatamas isikut, siis on juba keeruline edasi õigustada praktikaid, mis talle kannatusi põhjustavad.

silmad

Enamus inimesi juba näevadki teatud loomi isikutena, näiteks koeri ja kasse. Aga kui vaatad silma koerale ja rebasele, siis ei erine need pilgud just palju. Ei ole nii, et üks on sõber ja teine on kasukas. Mõlemad on isikud, kes väärivad elu.  Ja nii on see muidugi ka ükskõik, millise teise loomaga. Tuleb vaid õppida neid päriselt nägema, päriselt vaatama, ilma eelarvamusteta, ilma hirmudeta, ilma ükskõiksuseta.

Karusloomafarmides elavate loomade saatus on nüüd 101 inimese käes. Täitsa tavalise 101 inimese käes. Nad ei ole kuidagi erilisemad ega tingimata ka targemad inimesed. Ei, nad on nagu sina ja mina: oma väärtushinnangutega, oma eelarvamustega, oma tõekspidamistega. Kas nad oskavad loomi näha kui isikuid? Kas Sina oskad?

Jälgi blogi Facebookis

3 Comments Add yours

  1. Valgur Raasild ütles:

    “Kuigi palju räägitakse vägivallast, ebaõiglusest ning loomade kannatustest, siis loomade nimel sõna võtvate inimeste kõige olulisem töö on hoopis panna teisi inimesi samuti nägema…”

    Lugesin ka. See on olulisim osa tekstist. Selle mõju kõige suurem. Niiet kuivatagem pisarad ja keskendugem ka edaspidi eeskätt sellele 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s