Peagi on tulemas munadepühad, lihavõttepühad, ülestõusmispühad, kevadpühad, kuidas keegi neid nimetab. Selle tähendusest pole paljudel aimugi, aga sellegipoolest jätkame automaatselt vanu traditsioone, mille hulka kuulub munade ostmine, värvimine ja söömine. See on justkui süütu ja lõbus, kuid tõde on tumedam. Lõbusa munakoksimise taga on Eestis sajad tuhanded ohvrid, sajad tuhanded süütud kannatajad, sajad tuhanded vangid, sadade tuhandete elude röövimised.
Milline on tüüpiline munakana elu?
Kõik saab alguse haudejaamadest, kus massiliselt tooteid ehk tibusid toodetakse. Just toodeteks tööstus ise tibusid nimetab. Seda tasub alati meeles pidada, et suurtööstuses ei nähta loomi elusolenditena, nad on tooted, toorained, masinad.
Umbes pooled haudejaamades kooruvad tibud on emased, pooled isased. Kuna kukktibudest pole munatööstusele mingit kasu, käsitletakse neid jääkproduktidena ja nad hukatakse paaripäevastena. Selleks on kolm peamist moodust: tibude gaasitamine, lämmatamine või elusalt hakkmasinasse viskamine. Ülemaailmselt tapetakse aastas sel viisil miljardeid kukktibusid.
Kuid emaste lindude piinarikas elu saab haudejaamadest alles alguse …
Tüüpiline praktika on tibudel nokaotsa äralõikamine. Seda tehakse ilma tuimestuseta, kuigi nokk on lindudel valutundlik elund. Nokaotsa äralõikamine on paratamatu, sest ühispuurides ja väikestel aladel elavad linnud, kes ei saa ringi jalutada, tiibu sirutada ega tihtilugu isegi ümber pöörata, on pidevas stressis ning nad võivad hakata üksteist nokkima ja vigastama.
Kanad on tänapäeval aretatud munamasinateks, kes munevad aastas u 300 muna. Looduses munevad nad aastas 10-15 muna. Munemine on kanade kehadele ääretult kurnav. Naised võivad ette kujutada, mis tunne see on, kui ovulatsioon ja menstruatsioon ei ole mitte kord kuus, vaid iga päev. Kuna munemine viib kanade kehast välja vajalikke mineraalaineid, pole harv, et kanad kannatavad osteporoosi ja luumurdude käes. Ka on tüüpilised reproduktiivorganite haigused, põletikud ja kasvajad.
Munakanade elu lõppeb tapamajas u 15-elukuul, kui nende produktiivsus langeb. Munatööstuses nimetatakse seda prakeerimiseks.
Mune tarbides toetame kanade kohtlemist masinatena:
Ah, et meil nii ei tehta? Vale. Eelmisel sügisel tulid välja kaadrid AS Balticovo farmidest, mille mune müüakse enamuses Eesti poodides. Olukord on täpselt sama hull, nagu mujal maailmas:
Aga vabapidamise kanad?
Selle kohta kuulsin hiljuti head ütlust, et vabapidamine teeb õnnelikuks inimesed, mitte loomad. Mida see tähendab? Seda, et kui tootel on silt “vabapidamine”, siis on meil lihtsam silm kinni pigistada ja süütundeta loomi edasi ekspluateerida. Vabapidamine ei tähenda reeglina kahjuks sugugi loomade paremat kohtlemist ega tädi Maali juures elavaid loomakesi.
Ettekujutus vabapidamisest:
Vabapidamise reaalsus.
Vabapidamine tähendab tihtilugu seda, et linnud pole puuris ja neil on pisut rohkem ruumi, aga kõik muu jääb samaks. Seega, kui poes on munakarbil silt “vabapidamine”, siis ei garanteeri see mitte midagi. Loe ka seda artiklit, et mõista loomade ärakasutamise probleemi laiemalt.
Maailmas tapetakse igal aastal munade ja liha nimel 50-60 miljardit kana. Tapetavate maismaaloomade arv toiduks kokku on 70 miljardit, seega kanad on ühed kõige enam ekspluateeritud loomad maailmas. Eestis tapetakse igal aastal üle 11 230 000 linnu.
Uued traditsioonid
Kanad on sõbralikud, kavalad, uudishimulikud ja targad linnud. Nad tunnevad valu, hirmu ja ärevust. Erinevatel kanadel on erinevad isikuomadused, samamoodi, nagu on erinevad isikuomadused meie lemmikutel koertel ja kassidel. Aga enamus kanu ei saa iial olla isikud, sest nad surutakse süsteemi, mis teeb neist masinad ja arvud.
Kas teadsite, et kanad nurruvad?
Mida me siis õigupoolest munadepühadega tähistame? Mida mune koksides tegelikult toetame? Kui tahame, et need pühad sümboliseeriksid ka tegelikult rõõmu ning oleksid lõbusad, siis oleks aeg luua uued traditsioonid. Miks mitte teha sellest hoopis kanade austamise püha? Miks mitte munade koksimise asemel mõelda välja uued tegevused ja traditsioonid, millega aitame tähelepanu tõmmata nendele õrnadele ebaõiglaselt koheldud lindudele?
Loe ka artiklit “Kuidas hakata veganiks?”
Vegani päevaraamat 
Suurtootjate vastu olen 100% Kasvatan ise kodus kanu ning ei nuuma/sunni neid rohkem munema, nad munevad nii nagu loodus neile selleks võimalust on andnud. Liha tarbin tõesti haruharva ent olen aru saanud, et minust 100% veganit ei saa. Ma tahan ise mesilasi pidama hakata või toetan väiketalunikke kelle tingimustega olen ma kursis. Leian, et veganlus tekitab loodusele omakorda koormust, just nimelt pakendi näol ning need meeletud transpordid (a la mingid tooted kuskilt x riigist) Miski ei ole 100% hea. Toetama peaks kohalikku, kohalikke tootjaid. Ei räägi ainult lihast vaid ka saadustest. Kas vegan elaks 100% tervislikult kui ta tarbiks ainult Eestis/kus iganes riigis ta elab, toodetud taimseid sööke?
Meie pere laual on väiketalunike kanamunad, keda ei kunstsöödeta ega sunnita puuris istuma. Need kanad on päästetud või kasvanud oma kodus ja elavad seal kuni surmani. Nad liiguvad vabalt ringi sõna otseses mõttes, õues. Söövad kõike mida kätte saavad + mahedat sööta või maiuseid mida külalised neile tihti toovad. Ma olen kategooriliselt vastu tibude värvimisele või lastele mõtlematute kingituste suhtes. Ma ei tolereeri loomade pidamist puurides või isegi “vabapidamis” meetodil suurtes kanalates. Aga talupidamised on eksisteerinud aastatuhandeid. Ja kui keegi oleks mulle tuhat aastat tagasi öelnud, et kanu võid sa ainult vaadata, siis ei eksisteeriks tänapäeval mitte ainsamatki sellist kodulindu/looma, sest nende pidamine on täiesti mõtetu. See ei ole järelikult ka “Looja” plaan olnud või mis iganes süsteem siin maailmas on. Kuid ma ei tolereeri jäädavalt massilist loomade piinamist! Samamoodi nagu ma ei toeta ka tehislike lihaasendajate või massiliste pakendamiste reklaamimist.
MeeldibMeeldib
Metsikud kanad ja kuked on siiski täitsa olemas ja saavad samamoodi hakkama nagu tuvid või varblased. Nägin ise selliseid nt Hawaiil. Siblisid tänavatel ja võsas tibud järele vudimas. Väga armas vaatepilt oli. Need muidugi ei ole sellised kanad, mida tööstus kasutab. Need tööstuse poolt masinateks muundatud kanad ilmselt ei saaks ise hakkama. Aga see on juba teine teema, millest olen kirjutanud nt siin: https://veganipaevaraamat.com/2016/08/05/kui-koik-inimesed-oleksid-veganid-siis-farmiloomad-vallutaksid-maailma-ja-sureksid-valja/
MeeldibMeeldib
Saavad ikka hakkama. Kindlasti mitte kõik neist. Me tõime eelmisel aastal väljapraagitud kanad koju. Mõned on siiani üsna häiritud. Enamus kohanesid paari päevaga. Talvel külmuksid nad surnuks kui poleks inimete tehtud kuute või lautasid. Kodukanad on siiski kodukanad ehk mitte mõeldud looduses elama ning ma räägin ka meie loodust arvestades mitte Hawaiid sest mina elan ju Eestis 🙂
MeeldibMeeldib
Minu teada tuli seadus, et enam ei tohi nokkasid lõigata, kohe ei oska ütelda millal täpselt, kuid mäletan, et see jõustus mõni aeg tagasi.
Mul on olnud aastate jooksul üle saja teise ringi kana, kes siis saavad auväärselt elada võiduka lõpuni. Samuti on mul täitsa munast peale kanad/kuked. Mul on ka 2 kassi, koer, vutid, küülikud ning nemad on jõudnud minuni läbi mingisuguse keerdkäigu, eelmisel omanikul kadus huvi, puudus huvi või vajadus neid edasi pidada.
Minu pilku on püüdnud ka väikesed linnu- ja loomapidajad. Seoses tööga olen kokku puutunud erinevate juhtumitega. Nt linnupidajaga, kes rõhutab, et tema müüb õnnelikke mune. Endal kanad elavad pisikese pinna peal, hunnikus koos, pori mülkas. Surnud ja elavad segamini.
Tegelikult selliseid on palju, hirmutavalt palju. Tahetakse võimalikult väikese vaevaga palju saada.
Inimesi ei huvita, neile lihtsalt MEELDIB see teadmine, et muna on õnnelik, liha on rõõmus ja mina olen õige inimene, elu on lill.
Tegelikult kehtib see ükskõik millise vastutustundetu sööja kohta, vahet pole kas tegemist on segatoidulise, taimetoitlase või veganiga. Söömine on vastutus. Samamoodi kui nt banaanid tuuakse meieni, neid ju ei transpordita õhu ja armastusega meieni. Kes need on korjanud? Igasugused märgistused ei garanteeri seda, et see ka ON nii, mida kaugem koht, seda raskem tegelikult kontrollida.
Meie pere sööb liha, kuid ma jälgin väga täpselt kust miski asi pärineb ning eelistan lähedalt tulnud toitu, jälgime hooaega – kui on suvi, siis rohkem rohelist ja kõike mis kasvab ning talvel kapsaid, porgandeid, kõrvitsaid jne. Liha tuleb metsast või kindlatelt talunikelt ning ostame alati terve lihakeha, kui, siis juba kõik. Looma ju sureb meie pärast. Samas tekib tänutunne, austus toidu vastu. See ei tule lihtsalt meie lauale.
MeeldibMeeldib