Viimastel aastatel olen üha vähem hakanud erinevaid tähtpäevi ja pühasid tähistama. Üheks põhjuseks on välismaal elamine. Kui eestlaste kogukonda ümberringi pole, siis pole ka põhjust/viitsimist omaette kodus tähtpäevi pidada. Teiseks põhjuseks on aga veganlus. Paljud tähtpäevad keerlevad toidu ümber ja mitte pelgalt toidu ümber, vaid loomsete võetuste ning nende ületarbimise ümber. Veganina on sellised praktikad paratamatult üha vastumeelsemad. Keeruline on rõõmu tunda mingist tähtpäevast, kui seda sümboliseerib massiline süütute elude ekspluateerimine.

Mitmete tähtpäevade puhul ei tea me enam ammu, miks me midagi tähistame, alles on vaid teatud toitude söömise traditsioon. Teame, mida nendel päevadel süüa tuleb, aga ei teadvusta endale, et miks me seda teeme ja kas tänapäeval on nende traditsioonide jätkamine üldse enam vajalik või õigustatud. Vastlapäeval peab sööma suitsulihaga hernesuppi ja vastlakukleid, munadepühade ajal koksima hulgaliselt mune, jaanipäeval grillima meeletutes kogustes liha ja jõululaud peab olema loomsest kraamist lookas. Aga miks? Traditsiooniliselt võisid olla sellised valikud ja kombed põhjendatud, kui toitu oli vähe ja liha jms saigi tarbida peamiselt tähtpäevadel. Kuid tänapäeval? Suur osa inimesi tarbib loomseid võetusi niikuinii igal toidukorral ning pühade ajal suurendame nõudlust veelgi. Just enne jaanipäeva ja jõule suureneb tööhulk tapamajades. Aga miks peame pidupäevi tähistama kellegi elude hinnaga?

Teiste tähtpäevadega on teistmoodi. Vabariigi aastapäeval me teame, mida me tähistame, mida sel päeval väärtustame ja mille eest tänulikud oleme. Ja kuigi ka selle päeva kontekstis otsitakse mingeid nn traditsioonilisi eesti toite, mis on kahjuks tihti loomsed, siis ei seisne selle päeva eesmärk pelgalt söömises. Sama lugu on näiteks emade- või isadepäevaga ja isegi sõbrapäevaga (kui kommertslikkus kõrvale jätta). Nendel päevadel teame, keda me väärtustame, keda ja miks meeles peame.

Traditsioonide järgimises pole midagi halba. Ka veganitena saame loomulikult erinevaid tähtpäevi pidad. Näiteks vastlapäeval süüa lihata hernesuppi ja vegan vastlakukleid, jaanipäeval grillida taimseid vorstikesi, munadepühal välja mõelda alternatiive kanamunadele. Ma ei ole kuidagi pühade tähistamise vastane. Aga enne, kui automaatselt neid traditsioone järgida, tasub enda jaoks mõned küsimused läbi mõelda. Kas see päev on meie jaoks tegelikult ka oluline? Milleks me seda tähistame? Mida või keda me sel päeval väärtustame?

Võibolla tasub lihtsalt vabast päevast rõõmu tunda ning midagi vahvat pere ja sõpradega ette võtta või niisama kodus mõnuleda, selle asemel et automaatselt kaasa minna (söömise) kombestikuga, mis on ammu oma algse tähenduse kaotanud?

Jälgi blogi Facebookis