Üks tüüpilisi argumente loomade kasutamise ja tapmise poolt on see, et loomad on meist vähem intelligentsed, seetõttu on nad meist madalamal positsioonil ning nende huvisid ei pea arvesse võtma. See argument on loomulikult igatpidi vildakas.
Püüdke see väide üle kanda inimestele. Kui inimeste intelligentsusest sõltuks õigus elule ja huvide kaitsele, siis kuhu me välja jõuaksime? Kas võiksime siis samamoodi vaimselt mahajäänud inimesi ekspluateerima ja tapma hakata? Aga seda me ju ei teeks, sest oleme mõistnud, et iga elu on oluline ja väärib kaitset, olenemata vaimsetest või füüsilistest oskustest.
Teine asi on see, et me tegelikult ei tea, kas loomad on meist vähem intelligentsed, me lihtsalt eeldame seda enda paika pandud suvaliste tegurite alusel. Aga tegelikkuses oleme me paradoksaalselt liiga rumalad, et mõista loomade keerukat siseelu. Millise mõõdupuu järgi seda vaadata ja otsustada, kui intelligentne keegi on? Isegi inimeste puhul ei ole päris kindlaid norme. Jah, IQ-testiga saab teatud külgi analüüsida. Aga hiilgava IQ-ga inimesed võivad muudes asjades olla täiesti saamatud, näiteks emotsionaalses mõttes. Või vastupidi, inimene, kes põruks IQ-testis, võib muul alal olla üliandekas. Seega ei ole olemas mingisugust ümberlükkamatut võimalust kellegi intelligentsuse hindamiseks.
Ja sama on ka loomade puhul. Jah, nad ei oska arvatavasti lugeda ega inimkeeles rääkida, kuid neil on palju erinevaid meile täiesti kättesaamatuid ja mõistetamatuid võimeid. Kuna lähtume enda oskustest ja teadmistest ning püüame neid loomadele üle kanda, siis võib võrdlus tõesti olla meie endi kasuks. Aga kas see on põhjendatud?
Nii palju kui meil on teadmisi ja oskusi loomade käitumist analüüsida, siis saame teatud loomade kohta väita, et nad on ka meie mõistes intelligentsed. Sinna kuuluvad näiteks primaadid, delfiinid, elevandid, aga ka sead (keda peetakse koertest targemateks). Kas see teadmine, et nad on intelligentsed tähendab, et me neid loomi ei ekspluateeri? Hmmm … kui viimati kontrollisin, siis tapsime, vangistasime, ekspluateerisime kõiki neid loomi, vaatamata sellele, et nad on meie mõõdupuu järgi intelligentsed. Milles siis asi on?
Kui loomad oskaksid rääkida, kas sööksime neid ikka edasi? Kui siga ütleks nuttes sulaselges inimkeeles, et ei taha surra, kas suudaksime pärast ikkagi tema keha süüa? Kui lehm räägiks oma kannatustest piimatööstuses, kas suudaksime talle öelda, et olgu vait ja teenigu edasi? Olen varem mõelnud, et jah, sellises olukorras ju ometi inimesed kuulaksid loomi ja lõpetaksid nende ekspluateerimise ja tapmise. Aga ma pole selles enam nii kindel.
Me ei tapa ega ekspluateeri loomi sellepärast, et nad on rumalad ega oska meie keeles rääkida. Me tapame ja ekspluateerime neid, sest me saame seda teha, sest me oleme priviligeeritud positsioonil ning arvame, et meil on seetõttu õigus ekspluateerida meist erinevaid liike. See ei ole ajaloos esmakordne näide. Ka orjapidamine on just seetõttu olnud laialt levinud, et teatud inimesed võtsid endale pähe, et neil on õigus teist tüüpi inimesi alla suruda. Orjad ju ometi oskasid rääkida ja oma tundeid väljendada, aga neid ei kuulatud.
Tegelikult räägivad ka loomad juba praegu, aga me keeldume neid kuulamast. Seda teab igaüks, kes on kuulnud sea tapaeelset kisa või näinud äsjasünnitanud lehma, kelle vasikas tema juurest minema veetakse või kohanud ärevuses linnukest, kelle poeg on pesast välja kukkunud jne jne. Ei, loomad ei ole rumalad, meie oleme lihtsalt liiga ülbed, et neid kuulda võtta.
Vegani päevaraamat 