Tegelikult on see küsimus muidugi valesti sõnastatud. Kedagi ei saa panna hoolima. Pigem on mul küsimus, et miks ei hoolita. Kas see nõuab liiga palju aega? Kas hoolimine on ebamugav? Kas lihtsalt ei osata hoolida? Või ei teata, et võiks hoolida? Ega ma ei tahagi tegelikult vastuseid. Olen lugenud ju igasuguseid psühholoogiaalaseid uuringuid ja artikleid ja tean ju küll, et asjad ei ole nii lihtsad. Aga …
See pime uskumus, et loomad on mõeldud inimestele kasutamiseks ja tapmiseks on niivõrd juurdunud meie ühiskonnas, et ma ei peaks imestama, kui jälle kusagilt jälle kuulen või loen, kuidas veganid on ikka äärmuslikud, et ei soovi ühelegi loomale halba, kuidas hoolimine tembeldatakse ekstreemsuseks. See vastuolu selliste väidete vahel on lihtsalt nii karjuv. Kas inimesed, kes sellised asju ütlevad, ka mõtlevad, mida nad tegelikult väidavad? Kuidas saab olla vägivallast ja sellesse panustamisest hoidumine ekstreemne? Kuidas saab austus kõigi olendite vastu olla äärmuslik? Kuidas saab tapmise vastu olemine olla imelik ja tapmise pooldamine igati normaalne?
Mõnel päeval on lihtsalt nii raske. Enamasti olen siin blogis ju ka ratsionaalne, püüan emotsioone vaos hoida, selgitan rahumeelselt erinevaid teemasid. Aga vahel tahaks kisendada, et kuidas te ometi aru ei saa?! Kuidas on võimalik lihtsalt nii järjekindlalt tundlikke ja intelligentseid olendeid eirata ja neid silmagi pilgutamata tappa?
Loomulikult pole minu valu võrreldavgi loomade valuga. Raske on nendel loomadel, keda päevast päeva ekspluateeritakse ja tapetakse …
Ma tean, ma tean. Kõik omal ajal. Igaüks omas tempos. Kõik võtab aega. Mitte kedagi ei saa panna hoolima. Peab olema kannatust. Samm-sammu haaval. Jaa, jaa, jaa. Ma saan sellest aru! See kõik on inimlik. Aga vahel saab kannatus otsa, sest iga minut, iga sekund tähendab uut ohvrit.
Rant over. Aitäh kõigile, kes hoolivad!
Kõik loomad tahavad elada. Siga põgeneb tapamajja suunduvast autost.
Vegani päevaraamat 
Tean, mida tunned. Miks ei hoolita? Hoolitakse, aga ainult iseendast. Miks ainult iseendast? Kõnealused inimesed ei tea, mida tähendab tingimusteta armastus. Nad on enesekriitilised, ei ole õppinud iseennast armastama(ennast aktsepteerima) seega on ka võimetud aktsepteerima ja armastama kedagi teist(teised inimesed, loomad, keskkond…jne). Nende armastusel peab alati põhjus olema. Sellepärast peabki igale kõnealusele mitte veganile SELETAMA, miks loomade söömine vale on, aga inimestel, kes on oma elus õppinud armastama, nende jaoks on see enesestmõistetav ja see EI VAJA mingisugust põhjendust. Hoolivus pole midagi muud, kui üks armastuse väljendusviise, inimene kes tunneb armastust, see armastus peegeldub temas hoolivusena ja kaasab terve maailma. Hoolid teistest inimestest, loomadest, putukatest, keskkonnast, absoluutselt kõigest ja ei ole mingit põhjust selleks vaja, südames TUNNED, et nii on lihtsalt õige. Armastus ei vea kunagi alt ja teenib ALATI kõigi huve, seega järgides oma südant käitud alati õigesti ja teed õigeid otsuseid, mis ei tee kunagi liiga kellegile teisele ja seda kõike täiesti loomulikult, kuna armastusest on saanud inimese üks positiivne omadus.
MeeldibMeeldib