Depressioonist

Täna kirjutan pisut teisel teemal – depressioonist. Kindlasti on ka blogi lugejate seas paljusid, kes mingil eluhetkel on depressiooni põdenud, nii ka mina. Arvatakse, et elu jooksul põeb depressiooni iga viies inimene. Seda on tegelikult päris palju, su sõprade ja sugulaste seas võib olla mitmeid inimesi, kelle kohta sa isegi ei tea, et nad on selle haigusega kimpus olnud, sest tihti ju sellest ei räägita ning paljudel juhtudel ei saa peale vaadates arugi, et inimene võitleb pideva madalseisuga.

„Depressioon on püsivalt väljendunud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb toimetulekuvõime ja elukvaliteet.“

depression

Ma olen kinnine, introvernte ja melanhooliasse kalduv inimene, lisaks on mul sotsiaalärevus ning uute inimestega tutvumine nõuab alati eneseületust, samuti on mul kombeks liigselt muretseda ja närvitseda. Ma pole nii täpselt uurinud, aga kahtlustan, et seda tüüpi inimestel on ka depressioon lihtsam tulema. Kannatasin depressiooni all mitu aastat, enne kui mõistsin, et midagi tuleks ette võtta. Täielik madalseis saabus siis, kui olin doktorantuuri astunud ning hakkasin oma valikutes ja oskustes kahtlema. Mind saatis pidev ebakindlus, hirm ja ärevus. Mulle meeldis mu eriala ja ma olin selles ka hea, aga sellegipoolest hakkasin üha enam kahtlema, kas see on ikkagi see, mida teha tahan. Üha raskem oli ka igasuguseid ülesandeid täita, artikleid kirjutada jne. Vaevlesin pidevalt eksistentsiaalsete küsimuste käes, mõeldes, et kellele ja milleks ma seda kõike teen.

Käisin ka nõustaja juures, sain diagnoosiks depressiooni ja ärevushäire. Nõustajalt sain abi ning toimetulekuks vajalikke mõtteharjutusi. Aga kuna depressioon oli väga selgelt seotud kindla olukorraga ehk minu erialavalikuga, siis aitas lõpuks kõige rohkem siiski sellest olukorrast eemaldumine ning elus muutuste tegemine.

Kuidas on kogu see jutt veganlusega seotud? Depressiooni põdesin enne veganiks hakkamist. Alles tänu veganlusele ja aktivismile olen sellest täielikult vabanenud. Mis on tegelikult kummaline, sest veganlusega seoses puutun pidevalt kokku kurbade olukordadega, loen loomade ekspluateerimisest, vaidlen trollidega, kuulen igapäevaselt negatiivseid kommentaare jne. Ometi see ei tekita sügavat masendust. Loomade olukord on hoomamatult kurb, kuid just see paneb tegutsema, sest muud moodi ju see olukord ei muutu. Esimest korda elus ma tunnen, et see, mida teen on oluline ja vajalik.

81c5568c574abdf172875faed848b3e9

Jah, loomulikult on endiselt olukordi, mis tekitavad ärevust ja masendust. On päevi, kus tunnen, et ei jaksa enam ja tahaks kõigele käega lüüa. Keeruline on leida tasakaalu aktivismi ja muu elu vahel. Puhkepäevi kui selliseid mul pole ja vahel tunnen, et olen läbipõlemise äärel. Enda eest hoolitsemine on vaimse tervise seisukohalt väga oluline ning see on asi, mis läheb tihti meelest ära, et tuleb endale puhkust anda ja millegi muuga tegeleda. Aga igal hommikul ärkan üles lootusrikkana, täis indu ja tegutsemistahet uue päeva ees.

Samuti on veganlus aidanud mul leevendada sotsiaalärevust. Teiste veganite seltskonda minnes ei karda ma enam võõraste inimestega suhtlemist, sest tean, et alati on millestki rääkida, sest tean, et kohtun sarnaselt mõtlevate inimestega, sest tean, et teiste veganite seltskonnas on alati toetav ja sõbralik atmosfäär. Ma pole iial varem kohtunud nii paljude uute inimestega ja saanud nii palju uusi sõpru, kui peale veganiks hakkamist.

Ma ei ütle, et veganlus garanteerib depressioonist vabanemise. Võib ka vastupidi juhtuda, et info loomade olukorra kohta on nii kurb, et murrab maha. Loomakaitsjate jaoks, kes igapäevaselt tegelevad hüljatud ja haigete loomadega, on olukord palju keerulisem, sest seda valu ja kannatust tuleb pidevalt lähedalt näha. Samuti võivad inimsuhted olla keerulised, eriti kui lähedased ei toeta sinu eluvalikuid. Soovitan siinkohal vaadata ühte Melanie Joy loengut, kus ta räägib, kuidas tegeleda veganluse ja aktivismiga nii, et see oleks jätkusuutlik ega lõppeks läbipõlemisega.

Kui arvad, et sul on depressioon, siis otsi kindlasti abi ja räägi sellest alustuseks kasvõi mõnele lähedasele inimesele, keda usaldad. Tea, et sa pole üksi ning tunneli lõpus paistab alati valgus, isegi kui praegu tundub, et seda seal kohe üldse mitte pole.

Jälgi blogi Facebookis

Follow my blog with Bloglovin

 

One Comment Add yours

  1. H ütles:

    Aitäh selle postituse eest! Mu arvates teeb see lihtsamaks selle blogiga samastumise kui näha, et siin taga on kõigest inimene 🙂 Lisaks väga hea, et sellest kirjutad, sest tihti inimesed ei oska depressiooni tõsidust hinnata. Tubli, et oled sellest jagu saanud! 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s