Veganlus ei ole ainult taimne toitumine, vaid eluviis ja maailmavaade, mille kohaselt loomade kasutamine ja tapmine inimeste vajaduste rahuldamiseks on ebaeetiline, eriti tänapäeva maailmas, mil see pole ellujäämiseks enam vajalik. See tähendab, et lisaks toidule välditakse ka muul viisil loomade kasutamist, sh ei kanna veganid karusnahka, nahka, villa, siidi ja muid loomseid materjale.

Villatööstus on sama julm nagu igasugused muud suurtööstused. Selle kohta võib lähemalt lugeda siit. Mis puutub väiketaludesse, siis vahel neis küll koheldakse loomi paremini, kuid tegemist on siiski loomade ärakasutamisega. Probleem pole ainult loomade halvas kohtlemises ja tapmises, vaid eelduses, et loomad on loodud meie jaoks ja meie heaks ning et loomad peavad meid teenima, et me peame neilt tingimata midagi saama. Eriti kurb on kuulda, kui väidetakse, et loom ise annab rõõmsalt midagi inimestele ära. Loomade väärtus ei seisne selles, mida me neilt võtta saame. Nende eludel on väärtus iseeneses, samamoodi nagu inimelul on väärtus iseeneses, olenemata sellest, kui kasulik ta kellelegi on.

Enneaegselt lõpetavad tapamajas ka enamus väiketalude lambaid, sest neil vanadusse surra lasta poleks lihtsalt tulus. Tuleks meeles pidada, et igasugune loomatööstus on äri. Farmiloomi ei peeta lemmikloomadena. Ning kui soovitakse saada tulu, siis on ärihuvid alati loomade huvidest eespool.

Loomad ka paljunevad või neid paljundatakse. Seega, kui mingil harval juhul olemasolevaid lambaid ei isegi tapeta, saadetakse talled ikkagi tapamajja või müüakse kuhugi edasi, kelle puhul ei tea ju iial, kuidas ta loomi kohtleb või milleks lambaid kasutab. Seni kuni toimib see paljundamise ja edasimüümise tšükkel on tegemist loomade ärakasutamisega. Loom kui masin, loom kui toode, loom kui ori. Ja villa ostes tekitame nõudluse selliseks süsteemiks, kus on vaja loomi tappa ja kasutada.

Lambad on tänapäeval sellisteks aretatud, et neil oleks nii palju villa, et selle peab ära pügama. Varasemalt said nad suviti kenasti oma kasukaga hakkama, nagu saab suvel hakkama paksu kasukaga koer või ükskõik milline teine loom. Aga kasu nimel aretas inimene sellise looma, kes ilma pügamata enam olla ei saa. Aretame loomi, kes enam ise hakkama ei saa ja siis väidame, et teeme neile suure teene, kui neid pügame, lüpsame, tapame jne …

Villa peetakse keskkonnasõbralikuks materjaliks, samas unustatakse, et see ei lähe looma seljast otse inimese selga. Selleks, et see oleks kasutuskõlblik, töödeldakse seda igasuguste keemiliste ainetega, et puhastada seda väljaheidetest ja verest, et desinfitseerida seda bakterite suhtes, et pleegitada seda valgeks või värvida; samuti kasutatakse liimi, et nt jopedes kiud koos püsiksid, ja ained, mis aitavad rasuseks muutumise vastu, samuti ained, mis takistavad põlemist jne jne. Lõpuks pole villast asi seljas sugugi looduslikum kui paljukardetud sünteetika. Rääkimata sellest, et üks liik peab jälle selle nimel kannatama, et inimene saaks “looduslik” ja “loomulik” olla. Alternatiiv ei ole pea muidugi olema sünteetika, on palju keskkonnasõbralikke materjale, mida loomsete materjalide asemel kanda saab, nt lina, kanep, bambus ja palju muud.

Loe ka artiklit “Miks veganid mett ei tarbi?”

Kui sul on veganluse kohta küsimusi, siis siin saad anonüümselt küsida. Avaldan vastused Vegani päevaraamatu blogis või blogi Facebooki lehel. Kui soovid vastust pigem oma kirjakasti, siis kirjuta mulle veganipaevaraamat[at]gmail.com või blogi Facebooki postkasti.

Jälgi blogi Facebookis

Follow my blog with Bloglovin