Pikaaegne vegan ja aktivist Ireene Viktor: veganlus on elementaarse õigluse küsimus

Küsis: Kadri Aavik

11659218_10207411169383631_2123745320882868248_nIreene Viktor on Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige ja üks aktiivsemaid veganeid ja loomaõiguslasi Eestis. Ireene tegeleb igapäevaselt Vegan Seltsi tööshoidmisega, jäädes enamasti ise avalikkuse eest varju. Järgnevas intervjuus saame Ireenega lähemalt tuttavaks.

Palun räägi oma veganiks ja loomaõiguslaseks hakkamise teekonnast.

Lihast loobusime abikaasaga koos kümme aastat tagasi peamiselt vägivallatuse idee tõttu. Ühel hetkel tabas meid lihtsalt mõistmine, et kui soovime elada vägivallatut elu, siis ei saa sinna juurde kuuluda loomade söömine. Kahjuks läks veel mitu aastat aega, enne kui meieni jõudis info, et ka piima, munade ja muu loomse tootmine pole vähem vägivaldne. Lisaks puudus tol ajal muidugi ka info veganluse positiivsete tervisemõjude kohta. Kui aga saime neist kahest asjast teadlikuks, siis tuli ka veganiks hakkamise otsus lihtsalt.

Tänaseks on veganlus minu jaoks eelkõige elementaarse õigluse küsimus. Arvan, et loomad ei ole mõeldud meie heaks ega tarbeks. Keegi meist ei pea õigeks teiste isikute kohtlemist tooraine ja orjana, kuid ka loomad on isikud ja indiviidid, mitte anonüümne mass, keda oma suva järgi tappa ja ekspluateerida. Selleks, et mõista, et loomadel peaksid olemas olema teatud põhiõigused, näiteks õigus elule, ei pea neid tingimata armastama ega nunnudeks pidama. Ma ei armasta kõiki inimesi, ometi mõistan, et on teatud inimõigused, mis peavad laienema kõikidele inimestele olenemata nende soost, rassist ja sättumustest. Sama on loomadega. Olen liigipõhise diskrimineerimise (spetsiesismi) vastu ning veganlus on parim viis selle näitamiseks ja loomadele õiglasema elukeskkonna loomiseks.

Loomaõigusluse ja aktivismiga olen tegelenud peamiselt viimased kolm aastat. Tagasihoidliku inimesena ma alguses pigem vältisin avalikult nendel teemadel sõna võtmast, sest paratamatult tekitab veganlusest ja eriti eetilisest veganlusest rääkimine inimestes ebamugavust ja annab pinnast konfliktide tekkeks. Kuid ühel hetkel sai selgeks, et kui veganid ei võta sõna loomade heaks, siis ei tee seda keegi. Veganiks hakkamine on loomade olukorra parandamiseks suur ja oluline samm, kuid selleks, et suhtumine loomadesse ühiskonnas muutuks, tuleb nii veganlusest kui ka loomade olukorrast pidevalt avalikult kõneleda. Minu jaoks on parim meedium selleks internet ja Facebook, sest kirjalik väljendus on minu tugevam külg. Seetõttu olen aktiivsem just nendes kanalites. Mõni teine inimene on jällegi andekas avalik esineja või hea kokk või osav ärinduses jne. Usun, et tulekski leida endas see, mida teed hästi, milles oled andekas või mis valmistab rõõmu ning siis ühendada see veganluse propageerimise ja aktivismiga.

Milline loomaõiguslusfilosoofia suund on sulle kõige sümpaatsem?

Kõige sümpaatsemad on kolm suunda: veganfeminism, intersektsionaalsus ja abolitsionism.

Olen veendunud, et igasugused sotsiaalse õigluse küsimused ja probleemid on omavahel lahutamatult seotud. Feministina ei saa ma kuidagi toetada loomade ekspluateerimist. See, mida me ühiskonnana teeme emasloomade ning –lindudega on kirjeldamatult kohutav. On ebaloogiline, et võitleme naistevastase vägivalla vastu ning samal ajal teeme kõike seda loomadega, isegi mõtlemata selle peale, et need rõhumise süsteemid on omavahel seotud. Me ei saa loota, et kaob ära üks ebaõigluse vorm, kui juurutame samal ajal teist.

Spetsiesism on seotud ka teiste diskrimineerimise vormidega. Suhtumine loomadesse määrab ära meie suhtumise kaasinimestese. See tuleb selgelt välja näiteks pagulasteemalistest vaidlustest. Jälgides pagulaste vastaste seisukohti, näeb tihti, kuidas pagulasi nimetatakse prussakateks, ahvideks, sigadeks, rottideks jne. Inimesi, kes mingil põhjusel ei meeldi või kes on teisest grupist, sildistatakse ja n-ö madaldatakse loomadeks ja putukateks. Sellised näited tõestavad just seda, miks peame oma suhtumist loomadesse muutma. Seni, kuni eksisteerib võimalus kedagi loomaks madaldada, eksisteerib ka inimeste vastu suunatud vägivald. Kui oleme kellelegi andnud looma/putuka nime, on teda lihtsam maha tallata, tappa, temasse halvemini suhtuda − sest ta on ju pelgalt loom.

Abolitsionismi eesmärk on sisuliselt igasuguse loomade kasutamise ärakaotamine ning loomade vabastamine omandi staatusest, mille parima vormina nähakse veganluse propageerimist. Seejuures ei toetuta vägivallale, nagu seda teevad aeg-ajalt mõned teised loomade vabastamise liikumised. Samuti ei tegeleta üksikkampaaniatega, vaid räägitakse kõigi loomade eest üheaegselt ehk siis propageeritakse veganlust. Tihti on lihtsam näha mõndasid loomi olulisemana, sest nad on armsamad (kassid, koerad) või suuremad (elevandid, lõvid, tiigrid) või targemad (delfiinid, ahvid). Kuid abolitsionismi seisukohalt pole ükski loom vähem oluline kui teine; samamoodi, nagu me ei pea õigeks inimeste puhul mingi välise tunnusjoone järgi nende diskrimineerimist või eelistamist, pole see põhjendatud ka loomade puhul.

Oled suur raamatuhuviline. Millist kirjandust eelistad? Palun kirjelda mõnda viimase aja parimat lugemiselamust.

Lugemine on tõesti veganaktivismi kõrval teine oluline meelistegevus minu elus. Loen igasuguseid raamatuid, aga kõige südamelähedasem on ikkagi klassika. Silmi avav lugemine oli hiljuti „Ma olen Malala“, mis praeguses pagulasteemalises vaidluses võiks olla paljudele soovituslik lugemine. Üks omapärane ilukirjanduslik raamat, mis jättis mulle sügava mulje, oli aga „The Vegetarian“, autoriks Lõuna-Koreast päris Han Kang. Enne lugema hakkamist olin kahtleval seisukohal, sest teadagi ju, kuidas taimetoitlasi kujutatakse… Tegelikult polnud see teos taimetoitlusega eriliselt seotud või vähemalt ei olnud see domineeriv kontekst. Kui olete näiteks PÖFF-il näinud kunagi mõnda Aasia filmi, siis see teos oli just sarnase kurbpoeetilise ja lummava atmosfääriga, mis on tihti sellistele filmidele omane. Ja üks viimaste aastate absoluutseid lemmikuid on olnud nüüd ka eesti keeles ilmunud Donna Tartti „Ohakalind“. Selle kohta ei oskagi muud öelda, kui et lugedes ahmisin pidevalt vaimustusest õhku, uskumatu teos –lugege!

Oled lugenud ka palju kirjandust veganluse ja loomaõigusluse teemadel. Millised on sinu lemmikraamatud (või autorid) selles valdkonnas ja mida soovitaksid teistele?

Pean väga oluliseks seda, et veganid ja loomaõiguslased ennast pidevalt nendel teemadel hariksid ning oleksid kursis erinevate teooriate ja suundumustega, toitumisinfoga jms. Tihti mõeldakse umbes nii, et „mis ma ikka neid raamatuid loen, ma juba olen vegan ja tean neid asju niikuinii“. Kuid ma ei ole lugenud küll ühtegi raamatut, kust poleks mingisugust uut infot ja uusi teadmisi saanud, ka tuntud asjade kordamine tuleb alati kasuks. Oma erialal või töökohal inimesed ju niimoodi ei mõtleks? Enesetäiendamine kuulub ikkagi paratamatult asja juurde, kui soovitakse olla oma ala ekspert ning seda hästi mõista. Loomulikult saab vegan olla ka lihtsalt seda eluviisi järgides, kui teatud põhitõed on endale selgeks tehtud, kuid mina soovitan igaühel ennast ikkagi harida, sest siis muutub ka sel teemal suhtlemine lihtsamaks ning osatakse paremini mitteveganitele oma seisukohti põhjendada. Arvestades, et meil on veganeid ja loomaõiguslasi veel väga vähe, on iga inimese panus liikumise suurendamisse, selgitamisse, mõistmisse oluline ning väärtuslik.

Tunnen kõige rohkem huvi erinevate filosoofiate ja lähenemiste vastu. Tihti eeldatakse, et veganid ja loomaõiguslased on mingisugune üks stereotüüpne kamp inimesi (nt lillelapsed või hüsteerikud, kes karusnaha kandjale punast värvi peale loobivad). See pole muidugi tõsi. Liikumise sees on palju erinevaid ja isegi üksteisega konfliktseid suundi. Nende kohta uurida ja lugeda on põnev ja maailmapilti avardav.

Viimase aja üks inspireerivamaid raamatud on olnud „Why I will always be vegan“. See raamat on iga vegani parim kaaslane, kõik sealsed esseed on ääretult innustavad ja ilusad, taastades usku maailma ja inimeste headusesse. Raamatu võib suvalise koha pealt avada ja hea tuju on koheselt garanteeritud. Üks lemmikuid on ka Charles Horni „Meat Logic“. Peale selle lugemist pole võimalik eetilisest vaatenurgast enam loomade söömist ja ärakasutamist õigustada. Lihtsalt ja tabavalt seletatakse seal lahti tüüpilised korduma kippuvad küsimused, mis veganluse ja loomaõigusluse kohta tekivad.

Vegantoitumise põhialuste omandamiseks on parim lugemine „Vegan for Life“. Raamat „Eat and Run“, mis räägib ultramaratoni jooksja Scott Jureki saavutusest, on innustanud paljusid veganeid spordiga tegelema ning paljusid sportlasi hakkama veganiteks.

Hetkel loen Lisa Kemmereri raamatut „Sister Species“, mille algus on juba paljutõotav. See sobiks lugemiseks just neile, kes on huvitatud nii veganfeminismist kui ka intersektsionaalsusest.

Algajatele veganitele ja veganlusest huvitatutele on aga teema tutvustuseks hea alustada eestikeelsest raamatust „Vegan. Hooliv ja maitsev elu“.

Elad nüüd juba mõnda aega Inglismaal. Ilmselt on paljudel arvamus, et Inglismaa on lausa veganparadiis, näiteks toodete saadavuse ja sagedaste vegan- ja loomaõiguslusteemaliste ürituste toimumise mõttes. Kuidas võrdled veganiks olemist Eestis ja Inglismaal? Kas oled seal enda jaoks avastanud uusi vegantooteid või toite? Ilmselt on suur erinevus selles, kas olla vegan Londonis või mõnes väiksemas linnas. Elad ise Tallinnast kaks korda väiksemas linnas. Milline on veganiks olemise kogemus seal?

Toitude kättesaadavuse mõttes väga suurt erinevust võrreldes Eestiga ei taju. Näiteks veganjuustud ja -vorstid on Eestis kättesaadavamad, Inglismaal tuleb neid pigem otsida spetsiaalsetest (öko)poodidest. Inglismaal on toit kohati odavam, näiteks sojapiim maksab alla euro. Samuti on siin igas poes suur hummuste valik. Eestis olles tunnen puudust ka külmutatud taimsestest burgeritest, mida siin leiab samuti juba igalt poolt. Aga kuna ma ise söön peamiselt terviktoite (whole foods) ja kokkan ise, siis erilist vahet minu jaoks ei ole, sest köögivilju, puuvilju, kaunvilju, teravilju ja pähkleid-seemneid müüakse igas poes, olgu siis Eestis või Inglismaal. Väljas söömas käin Eestis palju tihedamini, sest Inglismaal pole linnas, kus mina elan, ühtegi taimetoidukohta ja vegantoitude valik on söögikohtades pea olematu. Eks see oleneb ka, kus elada: Londonis, Bristolis või paljudes teistes suurlinnades ja ülikoolilinnades on ka restoranides veganitel oluliselt lihtsam süüa saada.

Millised on sinu lemmiktoidud? Kas teed sageli süüa?

Jah, süüa teen kodus enamasti igal õhtul. Samas ma tegelikult kokkamist eriliselt ei armasta, seega on minu jaoks oluline, et toit valmiks kiirelt ja lihtsalt. Õnneks valmivadki tervislikud vegantoidud vabalt poole tunniga. Kuna sain jõulukingiks mitu uut kokaraamatut, siis on sel aastal meil peres väljakutse, et kokkame igal nädalal ühe uue toidu. Seni olen peamiselt teinud põnevaid India toite raamatust „Vegan Richa’s Indian Kitchen“.

Armastan väga kaunvilju ja nendest tehtud toite, nt hummust, kikerhernejahust omletti, läätsesuppi, igasuguseid oaburgereid, tempeh’t. 2016. aasta kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon kaunviljade aastaks, nii et on põhjust katsetada ja neid rohkem süüa. Köögiviljadest fännan näiteks brokolit, rooskapsaid ja lehtkapsast.

Kuidas näed veganluse ja loomaõigusluse arengut Eestis? Millistes aspektides on toimunud suured muudatused ja mis osas ollakse veel lapsekingades?

Näen, et iga aastaga on asjad muutunud üha paremaks. Veganlusega on meil lood täitsa hästi, mis puudutab näiteks üha suurenevat veganite hulka, aga ka toodete kättesaadavust, info levikut jms. Kurvaks teeb tihti muidugi meedia suhtumine ja veganluse tembeldamine enesenäljutamise dieediks. Ei vaevuta uurima veganluse põhjuseid ning kinnistatakse müüte ka vegantoitumise kohta. Angloameerika riikides arutletakse loomade söömise eetilisuse ja tervislikkuse üle ka peavoolu meedias juba peaaegu igapäevaselt. On näha, et sellele ollakse järjest avatumad ning veganliikumine on juba niivõrd tugev, et rumalus oleks seda ignoreerida. Loomulikult on kurb ka see, et Eestis toitumisteadlased ja arstid järjekindalt väldivad tõenduspõhist infot vegantoitumise tervislikkuse kohta ning ei ole isegi valmis astuma sel teemal konstruktiivsesse dialoogi.

Rõõmustav on see, et Eestis on võrreldes muu maailmaga ära jäänud tugev vegetaarluse faas ning jõudsime kohe jõuliselt veganluse faasi. Loomulikult on ka meil palju vegetaarlasi (tõenäoliselt rohkem kui veganeid), kuid suundumus on ikkagi veganluse poole ning ka avalikkuses on veganlus rohkem nähtav. Ja mul on hea meel näha, et ka paljud vegetaarlased identifitseerivad ennast siiski tulevaste veganitena.

Meil on ühte hoidev aktivistide ja organisatsioonide kogukond (Eesti Vegan Selts, Loomus ja Loomade Nimel), kes teevad pidevalt koostööd veganluse ja loomaõigusluse arendamiseks Eestis. Kuid aktiviste on vähe ja võiks olla palju rohkem. Tegelikult saab igaüks ka ise palju ära teha. Soovitan tõesti veganitel endil olla palju aktiivsemad, iga väike panus loeb! Näiteks saab igaüks Facebookis infot levitada või teha oma blogi, kokata sõpradele või sõpradega koos vegantoitu, korraldada vegan piknikke, õhtusööke, kokkusaamisi, teha oma kohalikus kogukonnas filmiõhtu või loeng jne. Need asjad võivad tunduda väiksed, aga kokkuvõttes on neil suur mõju.

Üks asi, mis veel kurvastab, on see, et paljud veganid ei taha ennast seostada loomaõiguslusega. Näiteks rõhutatakse, et ollakse veganid tervise pärast. Mis on muidugi suurepärane ja samuti hea põhjus, miks loomsest loobuda. Kuid vahel jääb mulje, et kaastunne ja õiglustunne on asjad, mida häbenetakse ja peetakse nõrkuse väljendamiseks. Veganlus on algusest peale olnud loomaõiguslusliikumine ja sellisena on see ka ainus liikumine, mille võimuses on maailma muuta. Kui võtame loomad võrrandist välja, on veganlus tõesti vaid trend või üks toitumise vorme nagu Paleo või Atkins või mis iganes muu toitumisviis. Kuid veganlus ei ole trend, samamoodi nagu pole trend feminism või mõni muu sotsiaalse õigluse liikumine või filosoofia.

Millistele teemadele tahaksid ise aktivistina edaspidi keskenduda?

Eelkõige ikkagi veganaktivism, veganluse kohta info levitamine, veganluse põhjused ja teave selle kohta, milline on tervislik ja jätkusuutlik veganlus.

Intervjuu ilmus esmakordselt 31.03.2016 portaalis www.vegan.ee.

Kui sul on veganluse kohta küsimusi, siis siin saad anonüümselt küsida. Avaldan vastused Vegani päevaraamatu blogis. Kui soovid vastust pigem oma kirjakasti, siis kirjuta mulle veganipaevaraamat[at]gmail.com või blogi Facebooki postkasti.

Jälgi blogi Facebookis

Follow my blog with Bloglovin

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s